Pikk Portugali piiga väikese mängukaruga/ Kurbus ja rõõm kaelkirjakute elus / Tall Linnateater

Mõtlesin paar päeva, kas etendus meeldis mulle või oli lihtsalt hea. Otsustasin, et oli mõlemat.

Kui suhtud millessegi kirglikult, siis tuleb see miski vahel ise kätte ja nii ütlesin kohe „jah“, kui sain kutse etenduse läbimängule. Olin seda pealkirja varem lugenud ja poleks ise iial vaatama läinud, kuna meenutas mulle kangesti üht teist väga populaarset Tallinna teatrit, mis oma vulgaarsuses mulle ei meeldi..

Niisiis, Tiago Rodriguese „Kurbus ja rõõm kaelkirjakute elus“, Diana Leesalu lavastatuna, Tallinna Linnateatris.

Olen ikka tundud, et pärast tööpäeva lõppu on vahel raske saali pimenedes kelgule saada ja teatrile ümberlülituda. Vahel läheb tekst kaduma, vahel jäi mõte tehasesse arvuti taha, vahel ei harju silmad valguse muutumisega. Nii ka seekord istusin ja üritasin peategelase pikka algusmonoloogi kuulata ja tundsin, et väsin ära. Vähehaaval tuli teadvus kohale ja edasi läks heaks.

9-aastane tüdruk, keda pika kasvu tõttu Kaelkirjakuks kutsutakse, üritab pärast ema surma, koos töötust näitlejast isaga eluga toime tulla või elukvaliteeti säilitada, nagu ajalehtedes kirjutatakse. Isa, kes end hingelt klassikalavadele kuulumas tunneb, näib olevat elule üsna käega löönud ja perekonnapeaks on pigem tütar. Tütre elujõud- ja huvi, väikesed vajadused ja kapriisidki ei lase isal lõputult elutoa sohvasse vajuda ning klaasipõhjast elu mõttetust leida.

Tüdruk omakorda on oma ropendavas kaisukarus hea sõbra leidnud. Kaisukaru, Judy Garland, kes pigem tahaks kanda nime Spartacus, räägib vaid tüdrukuga. Judy tunneb, et hoolimata sõprusest, tuleb varem või hiljem päev, kus ta jääb kõrvale, kus Kaelkirjak kasvab suureks ja tekivad teised sõbrad. (Mul on endal seline karu, kes on tänaseks 43 aastat vana).

Discovery Channel on välja lülitatud, kuna isa sõnul on seal mingi rike, kuid Kaelkirjakul on vaja kirjutada referaat kaelkirjakute elust ja tal on seepärast nii-nii väga vaja DC-d vaadata. Isaga tekib konflikt - piiga võtab oma koti ja karu ning läheb peaministrit otsima. Läheb otsima ise täpselt teadmata, kas küsida raha, isale tööd, tasuta kaabeltelevisiooni või midagi muud. Teine pool etendusest ongi lugu tüdruku seiklustest Lissabonis ja koju tagasi jõudmisest.

Tekst on intensiivne, kurb, humoorikas, pause peaaegu polegi. Hele Kõrvel, Kaelkirjakuna, on nii palju teksti, et tagantjärele mõtlen, kas kõik oli stsenaariumis ette antud või oli osa sellest improvisatsioon. Sellist teksti, mis on Kaelkirjakule kirjutatud, ei ole ma varem Eesti teatris kuulnud. 9-aastane defineerib kõike: naine, kes oli minu ema, mees, kes on minu isa, kool on koht, kus õpitakse jne jne ja nii 2,5 tundi järjest.

Isa rollis oli minu jaoks pisut nõrk Margus Tabor, kuid see on pigem minu isiklik suhtumine, kuna ta ei ole just mu lemmiknäitleja. Samas murelikku keskealist meest mängima sobib ta küll ja etenduse teises pooles kehastatud Tśehhov oli väga hea. Arvan, et Tabor ongi rohkem Nüganeni vene tükkide näitleja, kus tema lontulik sarm ja omapärane hääl enam rakendust leiavad.

Indrek Ojari Kaisukaru ei ole nunnu loomake, vaid pigem padja kõrvalt üles aetud pisut rahulolematu poiss. Tegelikult tahaks ju süüa ja magada, aga t...a r...sk, peab ju pere probleemidega tegelema ja plikale toeks olema. Vaat ei oska öelda, miks on kaisukas just roppsuuks kirjutatud, kuid Ojari annab seda teksti kuidagi nii, et roppuste taga on pigem nõutus ja kukla kratsimine, kui tige sõim. Ja muidugi: kõikides etendustes, kus olen Indrek Ojarit näinud, mängib ta nii, et ajab naerma mitte ainult iseennast, vaid ka lavapartnereid. Nähtud etendus ei olnud erand ja see annab alati õhtule sooja inimliku värvi.

Ülejäänud osi: vana mees, politseinik, Panter, peaminister, mängib Priit Pius. Tema ümberkehastumine on lahe. Muutuvad mitte ainult kostüümid, vaid isegi näitleja näovärv on igas rollis erinev ja see ei ole grimm.

Eelistades üldjuhul pisut ajaloo poole vaatavaid teatrilugusid, on kaasaegse Portugali autori näidend mõnus tuul näkku. Inimestel on kõikjal samad soovid, olgu see kõikjal siis Aseris, Lissabonis või Tallinnas. Tahaks ju hästi ja mugavalt elada ja armastust jagada...

Esietendus 14.11.2015 Tallinna linnateatri Väikeses saalis

Lavastus on endiselt (2016) mängukavas.