Selle kevade (2014) lavakate "Enesetapja" ja VATi "Sokrates. Pidusöök Prytaneionis" peaks kohustuslikuks kuulutama. Need on lavastused-etendused, mis ei lase lahti ja ei taha lastud saada ka.
Erdmani "Enesetapja" juhatatakse kavalehel sisse umbes nii: Stansilavski tahtis teha ja keelati ära, Meierhold tahtis teha ja keelati ära. Meierhold tegi ikka. Suured ninad tulid, vaatasid, naersid end kõveraks ja keelasid ära.
Lavastaja Tiit Ojasoo, kunstnik Ene-Liis Semper.
Ma ei tahaks triviaalsustesse langeda ja öelda, et mõni asi "kõnetab", aga no (NO) "Enesetapja" kõnetabki. Küsib, kuidas on võimalik, et liblika tiivalöök põhjustab maavärina.. Mees tahtis ju vaid kesköösel maksavorsti süüa - sellest sai alguse maavärin. Mees otsustas end ära tappa ja väikese inimese otsusest soovivad kõik profiiti lõigata: naaber, prostituut, intelligent, papp, lihunik jne.
Möll on nii intensiivne ja vaataja hoitakse lõpuminutiteni lõas, hinge tõmmata ei saa ja kui taipad, et nüüd hakkab etendus lõppema ja saab õhu välja lasta, siis lõpustseeni laul lõikab võtab sinust tüki välja.
Materjal on selline, mis võimaldab üle võlli minna ja minnakse ka, samas ei muututa labaseks ning see on üks intelligentsemaid õhtuid teatris.
See on selle aastakäigu lavaka lõpetajate üks diplomietendusi. Peategelast mängiv Jörgen Liik on oma õpilasetee jooksul juba äramärkimist leidnud. Möödunud aastal sai tema Voldemar Panso preemia. Minu lemmikuks aga sellest etendusest oli aga kindlasti Helena Pruuli, kes oma nirgi olemise ja ilusa miimikaga võiks ka näiteks Opheliat mängida. Palju on kiidetud Jarmo Rehat, kes "Enesetapjas" intelligenti mängib. Polnud paha, kuid diktsiooniga jõuab ta veel tööd teha.
"Sokratest" vaatama minnes ei osanud muud oodata, kui mõelda vaid seda, et Raivo Trassi pole ammu laval näinud. Tegelikkus kujunes aga selliseks, et nii hiirvaikset publikut pole ammu kogenud.
Sokratese surmamõistmise lugu.
Sokratese surmamõistmise lugu.
Ajalooliselt on Sokratese elukäigust teada nii palju, kui Platon on kirja pannud.
Tõlgenduse tõlgenduse tõlgenduse tõlgenduse...................tõlgendus ärkab VAT teatri laval muistsel agoraal, kus kohalik ülik Demagogos Anytos Sokratest rahva ees mustab. Lõpeb seal, kus Sokrates, olles mürgist nõrk, märkamatult lavatagusesse ajalukku läheb.
Noored ja nooremad mängivad viiekesi läbisegi kõiki tegelasi. Sõna saavad Sokratese noor abikaasa, näitlejad, kohtunik, sküüdid, Platon, Demagogose poeg, jumalanna Athena, Eros jne.
Raivo Trass Sokratese rollis on ilus näitlejatöö. Igast sõnast ja ´zestist aimub elukogemust, rõõm ja kurbus on ehtsad.
Noored ja nooremad mängivad valjult ja intensiivselt. Trassi vaikne hääl täidab ruumi, pauside ajal katkestab publik hingamise...
Kunstnikutöö tulemusena mängitakse mitte ainult käte-jalgadega, vaid lihtsate trikotaa´zist kostüümidega, valgusega, lava katva kangaga. Kanga kasutamine lõppvaatuses on etendus omaette.
Lavastaja Aare Toikka. Kunstnikud Narelle Sissons USAst ja Pille Kose. Mängivad Raivo Trass, Margo Teder, Katariina Unt, Katariina Ratasepp, Tanel Saar, Ago Soots.
No comments:
Post a Comment