Thursday, 31 December 2020

KULTUURIAASTA 2020



Priske kultuuriaasta oli. Võtsin kõigepealt arvuliselt kokku. Filme sai vaadatud 19, kontserte oli 1, näitusekülastusi 3, teatrietendusi oli 50 (lavastusi 49, kuna "Enigma variatsioone" vaatasin 2 korda). Ma muidu ei loe aastakokkuvõtte hulka neid teatrietendusi ja filme, mida vaatan telest või arvutist, kuid seekord said kirja need, mida puht eriolukorra tõttu vaatamiseks pakuti.


Teater

Teatriparemik sai sel aastal selline:

1. Misanzen "Sõsara sõrmeluud". Merili Metsavahi samanimelise pärimuskogumiku ainetel. Lavastas Helen Rekkor. Iga kord kui lähen mõnd tantsu- või liikumislavastust vaatama, mõtlen, et no mis asja ma sinna ronin - ma ei taipa tantsust sammugi ja liikumisest žestigi. Iga kord pean endas pettuma, taipan ikka tsipa küll. Seekordne visuaalteater pani kohe väga kõrge märgi maha. Oli objektiteatrit, liikumisteatrit, maskiteatrit, varjuteatrit. Väheste mateeria vahenditega jutustati muinaslugusid ja loodi lummav ning kohati kõhe atmosfäär. Te ikka teadsite, et jutustada saab nelja ridva ja hulga valge kangaga.

2. Ugala "Ema oli õunapuu" (Portaaliteater). Autor Urmas Lennuk, lavastaja Vallo Kirs. See on see küla, kuhu tullakse harva, see on see küla, kust minnakse. Vendade vaheline side ei katke, kui ka aeg ning sündmused seda rapivad. Ilus lugu erinevatest armastustest.

3. Piibe teater "Kui Anija mehed Tallinnas käisid". Eduard Vilde romaani põhjal dramatiseerinud Arlet Palmiste, lavastas Jaanus Nuutre. Stanislavski ilmutab end vahel üllatavais kohtades. Siret Tuula ja Margus Illi-Illiku julm duett on selle aasta tugevaim kokkumäng. Mõlemat näitlejat tasub edaspidi väga silmas pidada. Materjal voolab läbi õhtu, nagu siid läbi peo. 

4. Kinoteater "Niagara ületamine". Autor Alonso Alegria, lavastas Priit Põldma. Psühholoogilise teatri meistriklass.  Inimesed seisavad lõpstseenis äkki 15 minutit, äkki 20, aga võib-olla 20 päeva köiel-laval ja hoian hinge kinni, et nad ei kukuks...

5. Nuutrum "Jutt jumala õige".  Mees vaidleb oma jumalaga. Üks elulugu altaris.


Ülejäänud teatrivaatamised on juhuslikus järjekorras.

Teoteater "Tunnete maastik". Teatri kodulehel puudub alusteose autor, kuid väike googeldamine ütleb, et see on Eric-Emmanuel Schmitt. Lavastas Erki Aule. Siin on mõttekoht nii tõlkijaile kui tegijaile, et tasub vaadata, milline pealkiri näidendile panna. “Tunnete maastik”. Ja lappad internetti edasi. Lavastus ise oli enam-vähem. Galina Tikerpuu oli vaimustav, nagu alati.

Tallinna Linnateater "Kommuun". Autorid Morgens Rukov ja Thomas Vinterber. Lavastas Elmo Nüganen. Oh, kommuunid-ühiselud ei tööta. Ikka on kellelegi liiga vähe, kellelegi palju. Isetus ei kaalu üles isekust. Hea meel oli üle hulga aja Marko Matveret laval näha, kuigi ta mõjus ülejäänud ansamblis võõrkehana. Samas on tema rolliks võõramaalane, nii et mis seal ikka. Hea üllatusena ja uudsena mõjus Aurora Aleksandra Künnapas. Sandra Uusberg pole siiani just minu näitleja olnud, on aga tippvormis ja läheb kogu aeg paremaks.
Soovitan väga.

Tallinna Linnateater "Enigma variatsioonid". Autor Éric-Emmanuel Schmitt (autor, kes kirjutas “Tunnete maastiku”, mis oli nagu oli?). Lavastaja Artjom Garejev. Siin alustan jälle jorramisega, et miks Egon Nuterit pole varem just palju märgatud ja lava peale torgatud. Ta on ülitugev karakternäitleja. Teises osas on Andrus Vaarik, kes on endiselt hea, kuid viimastel aastatel palju oma jõust kaotanud. Samas “Enigma variatsioonides” Nuteri tegelane ongi karismaatiline ja seepärast mängijate ebavõrdsus ei häiri.
Soovitan üliväga.

Tammsaare teater "Arusaamatus". Alber Camus. Lavastaja Allan Kress. Üksildases paigas elab üksildane ema üksildase tütrega ja nende juurde saabub üksildane külaline. Huvitavate lavastuslike võtetega (lavakujundus ja vaatamine vastassuundades) ning vaikne pinget kruviv salapära. Taas Galina Tikerpuu.
Soovitan.

Tallinna Linnateater "Igatsus". Autor William Boyd. Lavastas Elmo Nüganen. Nägin lavastus kuus aastat tagasi ja tookord see mulle ei meeldinud. Oli nii häirivaid tegelasi kui häirivaid näitlejaid. Seekord aga oli enesetunne õige ja oli huvitav jälgida, kuidas Suurbritannia kirjanik on vene aadli laisklevat heaolu kirjeldanud.
 
Kellerteater "Canterville’i kummitus". Autor Oscar Wilde. Lavastasid Teele Uustani ja Sandra Lange. “Canterville’i kummitus” on minu üks neist lapsepõlvest loetud lugudest, mis on tänaseni meeles. Kummituslugu ilmus aastal 1978 ajakirjas Pioneer nime all “Canterville’I lossi vaim”. Mäletan, et mul oli vaimust nii kahju, rahu ta ei saanud ja keegi ei kartnud ka. Sandra Lange on muidugi häälelise ja füüsilise etendamisviis meister. Kellerteatri “Mõrvad Rue Morgue’il” oli esimene, kust ta meelde jäi. Ärgem unustagem, et tegemist on lasetlavastusega ja panna saalitäis rüblikuid laval toimuvat huviga jälgima, on korralik kunstükk. Langel see õnnestus, oleks kümmned aastat noorem, kilganuks ka.
Soovitan väga.

Rahvusooper Estonia "Faust" veebis. Charles Gounod’ muusika, libreto autorid Michel Carré ja Jules Barbie’. Värssdraama autor Johann Wolfgang von Goethe. Lavastas Dmitri Bertman. Olen lavastust varem kahel korral näinud ja vaataks veelgi.
Rahvusooper Estonia ballett "Kratt" veebis. Autor Eduard Tubin, lavastaja Marina Kesler. Olen balletti varem teatris näinud ja oli põnev ning omamoodi koomilinegi meie algupärandit tantsuna näha. Teleülesvõttel oli jälle oma väärtus, kuna üks kaamera oli lava kohal ja nii sai tantsumustreid pealtpoolt imetleda.
Soovitan väga.

Kinoteater "Eriolukord ruudus" veebis. Ostsin pileti vaid seetõttu, et piletitulu läks Eesti Toidupangale. Tegelikult oli lihtne ja pisut humoorikaski.

Draamateater "Ühe koosoleku protokoll" Portaaliteater. Autor Aleksander Gelman, lavastas Voldemar Panso. Vaatan vahel harva ERR arhiivist nõukogude ajal tehtud nö kolhoosilavastusi, et nautida mängu, mida on mänginud inimesed, kes olid sel ajal noored. See lavastus on valminud aastal 1976 ja räägib kommuriiklikust moraalist ja on ikka üsna punane. Nüüd, lavastus Portaaliteatrisse välja pandi, nimetas ERR kultuuriportaal lavastust legendaarseks. Võib-olla oligi. Panso pärast ja heade näitlejate pärast. Kui oled professionaal, siis oled professionaal, olenemata riigikorrast. Lavastus on ERR arhiivist leitav.

Draamateater "Peenike pere" Portaaliteater. Autor Alice Jane Kiwimae, lavastas Evald Hermaküla. See on vist see, mida tänapäeval nimetatakse ustekomöödiaks. Lavastus on ERR arhiivist leitav. 
Ei pea vaatama.

Draamateater "Kontakt" Portaaliteater. Autor Martin Algus, lavastaja Ingomar Vihmar. Märkmik ütleb, et vaatasin, kuid mitte midagi ei meenu.
Tallinna Linnateater "Nii see on kui teile näib" Portaaliteater. Luigi Pirandello. Lavastaja Adolf Šapiro. Mitte ei oska Pirandellot vaadata, samas Šapiro on vaimustav.

Von Krahl "Paradiis" Portaaliteater. Autor ja lavastaja Lauri Lagle. Tükk Elüüseumi, kus ollakse muretud, nohisetakse naeratada ja värviline-värviline-värviline. Harva juhtub, et läbi ekraani vaadates oled saalis. Seekord lasi lummav pilt ja liikumine tunda, et oled sealsamas…lillede seas näiteks.
Kui veel peaks veebis näidatama, siis soovitan väga.

Rahvusooper Estonia "Padaemand" veebis. Pjotr Tšaikovski. Lavastaja Aarne Mikk. Rahvusooperi lavastused on väga kvaliteetselt üles võetud. 

Endla "Säärane mulk". Autor Lydia Koidula. Lavastaja Kaili Viidas. Ago Anderson veab oma koomiku rollisleppi järel ja tegelikult veab täitsa hästi. Välietenduste puhul läheb tehniliselt alati midagi kaotsi ja tegeliku elamuse oleks kindlasti kohapeal saanud.

Vana Baskini teater "Elevandi kõrts". Jäneda Pulli tall. Autor ja lavastaja Gerda Kordemets. Ühe koha lugu läbi aastasadade. Kus on su kodu? Mis on su kodu? Kust sa tuled? Ärgem unustagem.
Soovitan

MET Opera live "Don Pasquale" Coca-Cola Plazas. Gaetano Donizetti. Üliäge oli maailmahääli siinsamas ekraanil näha ja väga hea kvaliteediga ka kuulda. Norinat laulis Anna Netrebko.

Ugala "Katkuhaud". Ene Mihkelsoni samanimelise raamatu järgi dramatiseeris ja lavastas Priit Pedajas. “Katkuhaud” oli mu 2020 kindel siht, kuid välja kukkus nii, et publiku hulgas oli näitleja, kes itsitas ja puristas vahetpidamata naerda. Talle sekundeeris purjus kriitik, kes esimese vaatuse ajal magas peatäit välja, kuid sai vaheajal tangitud ja lällutas teise vaatuse ajal kogu joodikusüdamest. Samalt kriitikult ilmus mõne päeva pärast ka arvustus, kus ta kirjutas mitte millestki. Ikkagi väljaõppinud kirjanik, paneb või täismagatud varrukast. Tahaksin “Katkuhauda” veelkord näha. Päriselt näha.  

Tallinna Linnateater "Mineku eel". Autir Florian Zeller. Lavastas Hendrik Toompere. Zellerist näib Eestis saamas teine Pinter, kes äkitse nö moodi läheb. Las tema läheb, sest Zelleri keel on madal, painduv, tume ja sume. Muidu ikka arvame, et Iiri ja põhjamaade autorid on meile hästi loetavad, kuna äng…, aga tuleb välja, et prantslasteski on pooli, millega siinpool samastuda saame.
Soovitan.

Draamateater "Võrk". Näidendi on Lee Hall kirjutanud Paddy Chayefsky samanimelise filmi põhjal. Lavastas Hendrik Toompere jr. Olin selle lavastuse kohta nii palju negatiivset kuulnud, et oma peaga poleks seda iial vaadanud. Juhtus aga nii, et teatrikriitika kirjutamise õpingute käigus sattus just “Võrk” meile õppematerjaliks. Oli hea meel näha, et kui vaatad materjali süvendatult, detaile jälgides, siis muutub see mõistetavaks ja vaat et väga heakski. 
Draamateater võttis mu arvustuse ka lahkesti kodulehel avaldada

Endla "Me armastame ja ei tea midagi". Autor Moritz Rinke. Lavastaja Enn Keerd. Eestis enam teleteatrit ei tehta. Keerdi lavastus oleks olnud just telelavastuse materjal. Piiratud ruum, tegevus ühes-kahes ruudus, kus näitlejatel eriti midagi teha polnud. Suured plaanid oleksid kindlasti lugu paremini edasi andnud.

Piibe teater "Vaikuse saar" Rabasaarel. Autor ja lavastaja Arlet Palmiste. Kuulsin Rabasaare turbakülast esimest korda alles 2020 alguses ja mõtlesin, et küll oleks tore, kui Arlet teeks oma Piibe maantee äärsete lavastuste sarjas ka selle koha loo. Soovidega tuleb ettevaatlik olla, need võivad täide minna. Kodukandi ümbruse lugudega on alati nii, et kohalikud tegijad annavad lisaväärtuse, mida “väljast tulnud” eal ei saavutaks. Rabasaarel on peategelaseks koht ise ja tund enne etendust tehtud ekskusrsioon annab veel ühe suure plussi meeleollu viimiseks juurde. Ekskursiooni viis läbi mees, kes on Rabasaarel sündinud ja kasvanud ning temaga oli kaasas viimane küla elanik, kes selle aasta märtsis seal ära kolis. Lavastus ise on hoogne, võiks isegi öelda, et jant. Ma ei mäleta, millal tearis niimoodi naersin. Nabaalust nalja sai vast paljugi, aga kogu muu möllu sees see väga ei seganud.
Soovitan.


Rahvusooper Estonia "Boheem". Giacomo Puccini. Lavastas Ran Arthur Braun. Kahjuks ei mäleta.

Tallinna Linnateater "Vanja". Anton Tšehhov, lavastaja Māra Ķimele. Tänapäeva toodud Tšehhov. Kogu etenduse ajal jooksis kuklas mõte, kuidas Nüganen oleks vene klassikat lavastanud. Nägin kontrolletendust ja kindlasti läheb edaspidi paremaks, kuid siiski tundub, et lõpuni ei mängi välja. Liiga noor on Simo Andrea Kadastu Vanja ja kuigi näidendi tegevus on ju teada, tekib vahel segadus, et kes on kes ja miks onu. Kusagilt tuleb Rain Simmuli Serebrjakov – tulebki Nüganeni “Onu Vanjast” ja mõjub tänapäevasesse konservitehasesse kukkunud tüütu tudina. Kristiin Räägelile on Sonja roll Linnateatris vist esimene pärast Lavakunstikooli lõpetamist. Ta jäi mulle juba kooli ajast meelde. Selline näo ilmekus ja miimika on teatris harukordne. Sandra Uusbergi Helena ja Kaspar Velbergi Astrovi vaheline tõmbumise-tõukumise keemia on on Hobuveski külmade seinte vahel sõrmeotsteni tunda. Miks on toodud tegevus konservitehasesse, jäigi arusaamatuks.

Endla "Tantsutund" Sakala keskuses. Autor Mark St Germain, lavastas Enn Keerd. Kipun külalisetenduste puhul pisut nina vingutama. Koduteatrist väljaspool pole lavastus nagu see. Kui eespool pidasin Enn Keerdi lavastust “Me armastame ja ei tea midagi” mitteõnnestumiseks, siis “Tantsutund” oli suurepärane üllatus. Kusagil on miskipärast peidus hoitud Janek Sarapsoni. Olen teda küll seriaalides näinud, kuid laval mitte. Autismivorme on nii palju, et kindlasti ei saa öelda, et Sarapson mängib autisti sellisena, nagu autist on. Autist Ever Montgomeryt mängides teeb Sarapson aga suurepärase etteaste ja näeme kindla rütmi järgi elavat segaduses südamlikku inimest. Kui nüüd aus olla, siis sellise jalavigastusega, nagu Rämmeldi Sengal, niimoodi ringi ei kapsa ja ka on tal vale ortoos jalas 😊
Soovitan.

Draamateater "Oh jumal". Anat Gov, lavastaja Mehis Pihla. Tahtsin vaatama minna, sest lõpuks ometi on Ain Lutsepal suur roll, muidu viimasel ajal on talle usaldatud rohkem “härra, teile on kiri” osad. Pettuma ei pea. Lutsepa Jumal müristab kui tuju tuleb, isetseb ja ka andestab. Autor on Iisraelist ja see annab materjalile – Jumal psühhoterapeudi diivanil – omaette humoorika värvi.
Soovitan.

Von Krahl "Pigem ei". Autorid Herman Melville ja Taavi Eelmaa. Lavastas Juhan Ulfsak. Taas vaatasin teatrikriitika kirjutamise koolituse käigus ja kirjutasin Lauri Lagle rolliportree. 
Soovitan väga.

VAT teater "Sõjasõltlane". Autor Jon Steele, lavastaja Sulev Keedus. See on rindeoperaator Jon Steele autobiograafiline lugu missioonidel käigust. Mees vaatab surijaile silma ja…pildistab. Natuke peab närvi olema, et selliseid asju vaadata.
Soovtan väga.

VAT teater "Kosmilised saialilled". Autor Paul Zindel. Lavastaja Katariina Unt. Taas selline pealkiri, et ma ei läheks eluilmas seda vaatama, aga elu tõi mineku ja sai hästi. Ema ja tütarde keerulised suhted ja suhete rikkumised. Triinu Meriste on kuidagi unarusse jäänud või jäetud näitleja. Ta jäi mulle jõulise ja elektrit õhku tekitavana meelde lavastusest “Petra von Kanti kibedad pisarad”. Veel mäletan teda Tallinna Linnateatri “Pianoolast”, pisike suts Ugala “Gogoli diskos” ja ongi vist kõik. Vaatasin tema osatäitmiste hulka ja neid on ikka päris palju, kuid ei paista välja. “Kosmilistes saialilledes” teeb ta meelehitlikult käega löönud emana sügava rolli. Kas keegi on sellest kuulnud? Jälle ei paista välja. Kahjuks on “Kosmilised saialilled” mängukavast maas, muidu soovitaksin väga.

Draamateater “Nukumaja 2”. Autor Lucas Hnath, lavastas Mehis Pihla. Ibseni “Nukumaja” järg. Nora tuli koju. Valgel taustal võtavad inimesed oma elatu tükkideks ja kokku ei panegi.
Soovitan väga.

Ugala "Kuidas minust sai HAPKOMAH". Lavastaja Vallo Kirs. Dramatiseeris Jim Ashilevi. Päris lood narkomaaniks saamisest. Sõprus, armastus, pimedus, veri, seks, sitt, okse. Hoiatusdraama.
Soovitan väga.

Tallinna Linnateater "Nad tulid keskööl". Autor Mark Hayhurst, lavastaja Diana Leesalu. Meie teatrikunstnikud on nii tugevad, et lavastajad kipuvad neile pisut alla jääma. Jaagup Roomet domineerib selles lavastuses pisut Diana Leesalu üle. Osa inimesi läheb vaheajal ära, osa peab aru, kas minna. Kaugeltki mitte sellepärast, et halb on. Lavastus tekitab kohati talumatult tugevaid tundeid. Tõsine hoiatusdraama.
Soovitan väga.

Polygon teater "Roheline nagu laulaks". Autor Karl Koppelmaa, lavastaja Tamur Tohver. Olin nii palju negatiivset tagasisidet kuulnud, et läksin kohe huviga vaatama, et mis seal siis nüüd on kokku keeratud. Küllap vaatasime nendega erinevat etendust. Lugu meie tulevikust ja roosiline see igatahes pole. Lavastuslikult ebatraditsiooniline – rohelised lehed ja tugev tekst ning korralik lavastus on sündinud. 

Teoteater "Mis nüüd mina". Autor Kiti Põld. Lavastaja Siim Maaten. Miks me end ikka alaväärsena tunneme, kui oleme parimat väärt. Trupp mängib mõnusasti ning meelelahutuslikult kokku.
Soovitan.

Tallinna Linnateater "Karin. Indrek. Tõde ja õigus. 4." Autorid A.H.Tammsaare ja Elmo Nüganen. Lavastas Elmo Nüganen. Karin tahab maailma, Indrek tahab olla, tramm tahab sõita.
Soovitan.

Vaba Lava "Mul oli nõbu". Autor Rasa Bugavičute, lavastas Valters Silis. Kuraatoriprogrammi lavastus juhatab meid tagasi 90. Aastatesse, kus kiiresti rikkaks ja võimu juurde saamine oli paljude unistus ja võimalus. Kes jäi elu, kes jäi mällu. “Mul oli nõbu” on autobiograafiline lavastus. Autor räägib lugu enda ja oma nõo suureks kasvamisest, noorte inimeste võimalusest ristteel ka valesid valikuid teha. 
Soovitan üliväga.

Tallinna Linnateater "Osnap" esietendus. Lavastus on valminud Lavastaja Riina Roose ja trupi ühistöös. Panso muusikahuvi oli mulle uudiseks.  Lavastuses on lood Pansost põimitud vastavate ajastute muusikaga.  See, et Tallinna Linnateatri näitlejad laulda oskavad, on vana uudis, kuid seda, et nad ka tangolõvid on, oli äge Lihtne ja südamlik etendus ilma suuremate kunstiks pürgivate ambitsioonideta.
Soovitan.

Theatrum "Tabamata ime". Autor Eduard Vilde, lavastas Lembit Peterson. Mängisid EMTA lavakunstikooli XXX lennu üliõpilased. Mängitakse kahes koosseisus. Lavastuses on kasutatud Vilde originaalteksti. Kas inimesed 108 aastat tagasi tõepoolest nii sõnaseadvalt ja kujundlik-filosoofiliselt rääkisid? Vaevalt, aga kuulata on ülihuvitav. Vaatasin II koosseisu lavastust ja kui seda peaks veel mängitama, siis kindlasti vaatan ka I koosseisu oma.
Soovitan.

Tallinna Linnateater "Õed". Autor ja lavastaja Pascal Rambert. Midagi on õdede vahel kunagi juhtunud. Mis see just oli, me teada ei saagi. Tulevad killukesed, kuid kusagil peab veel midagi olema. Vihkamist on palju. Miks üks õde teise üles otsib? Ta ju teab, et asjad lähevad käest. Õed paiskavad teineteisele etteheiteid ja leppimist ei näi tulevat. See on raske vaatamine. Õdede tüli sees visatakse õhku ka Somaalia põgenike lood.
Soovitan.

Rahvusooper Estonia "Lendav hollandlane". Libreto ja muusika autor Richard Wagner. Lavastaja Pamela Recinella. Wagner, mu lemmik! Suurepärane muusika, orkester sai hakkama, laulsid Aile Assony ja Ain Anger, kuid lavastajatöö oli ülinõrk. 

Draamateater "Kuritöö ja karistus". Fjodor Dostojevski samanimelise romaani põhjal dramatiseerinud Ene-Liis Semper ja Tiit Ojasoo. Dostojevskit ei olnud kohal, Raskolnikovi ka mitte. Kohal olid lavastajad ja see andis lavastusele pooltoonidega värvingu. Mõtlen natuke ja kirjutan blogisse pikemalt.
Soovitan.

Aktsioon "Eesti teatri päästmine" elektron.live Autorid Piret Jaaks, Urmas Vadi, Ott Kilusk, Mart Aas. Koordineeris Ivar Põllu. See oli kevadise eriolukorra aegne katse luua teatrit nii, et näitlejad on just seal, kus nad parasjagu on ja etendus saab ekraanil sujuvalt kokku. Juhtus aga see, mis juhtub veebikoosolekutekagi, et tekib ajaline viide, pausid jms.

Andrew Lloyd Webber  lubas eriolukorra ajal igal nädalal ühte oma muusikalidest Youtube`s tasuta näidata. Esimene oli “Jesus Christ superstar”, mis kahjuks jäi nägemata. Järgmised neli olid siis sellised:
"Ooperifantoom" Royal Albert Hall (2011): In celebration of the 25th. Selle aasta vaimustavaim elamus Sierra Bogessi ja Ramin Karimlooga peaosades. Signatuurduett on Youtubes praegugi vaadatav. 
"Cats". Olen sellest muusikalist palju kuulnud, kuid siiani oli nägemata. Olin just “Ooperifantoomi” vaadanud ja kas seetõttu või veidravõitu kostüümide tõttu nii head elamust ei pakkunud.
"Love never dies" Regent Theatre in Melbourne, Australia. Olin siiani arvamusel, et Webberil on ainult õnnestumised. Tuleb välja, et siiski mitte, lihtsalt õnnestumised on ülitugevad ja seetõttu teistest suurt midagi ei teagi. “Love never dies” on “Ooperifantoomi” järg ja ebaõnnestumine kuubis. 
"By Jeeves".Peaaegu samad emotsioonid, mis “Love never dies” juures.


Filmid

Aasta parim film oli "Hüvasti NSVL". Režissöör Lauri Randla. Kui filmi treilerit esimest korda nägin, otsustasin, et seda ma vaatama ei lähe. Punased kaelarätid jms. Mul puudub igasugune nõuka nostalgia ja ei taha. Siis aga hakkas head tagasisidet tulema ja korjasin end kokku ning läksin. Sellest sai 2020. aasta parim filmielamus. Film esilinastus Soomes ja võeti sealse ingeri kogukonna poolt soojalt vastu. "Hüvasti NSVL" on ingeri perekonna lugu ja filmis kuuleb rohkesti ingeri keelt. Lauri Randla on ingeri päritolu ja teab, mida teeb. Osatäitmised on soojad ja teravad ühteaegu.

Ülejäänud filmid said kirja juhuslikus järjekorras.

"Jänespüks Jojo". Reźissöör Taika Waititi. Hitlerjugendi kasvandiku kujuteldavaks sõbraks on Adolf Hitler.
Soovitan väga.

"Judy". Režissöör Rupert Goold. Lugu Judy Garlandi elust ajal, kui tema täht juba kustunud oli. Väga tugev osatäitmine Reneé Zellwegerilt.

"Pommuudis". Režissöör Jat Roach. Film põhineb tõsielulistel sündmustel, kus telekompanii juhti süüdistatakse ahistamises.

Dokumentaalfilm "Olemise ilu". Režissöör Jaan Tootsen. Siin ei saagi öelda, et film oli Fred Jüssist või loodusest. Nad kaks on üks. Lisaks Joosep Matjuse suurepärane kaameratöö.
Soovitan väga.

"Maria paradiis". Režissöör Zaida Bergroth. Film põhineb tõsielulistel tegelastel ja sündmustel. Möödunud sajandi alguses kogus Maria Àkerblom Helsingi lähedales Toivolasse ususekti. Filmis kohtuvad seal kaks noort tüdrukut ja hakkab selguma, et lubatud lunastus lükkub kuhugi kaugele või jääb tulemata. 
Soovitan väga.

Dokumentaalfilm "Südamering". Režissöör Margit Lillak. Ühiselu ei toimi sageli ka kahe inimese vahel. Saati siis paljude vahel, kui on vaja jagada tööd, eluaset, raha, seksuaalsust.
Soovitan.

"Talve". Režissöör Ergo Kuld. Arno poeg Arnold (Frantz Malmsten) on tagasihoidlik ja kõneleb aeglaselt ning rahulikult, nagu isagi. Leidsin end mõttelt, et näe, heledat verd Arnol on suurte pruunide silmadega tumedikust laps, aga küllap on tema siis emasse. Kiire poeg Fritz (Märt Koik) on kui isa suust kukkunud. Noor Toots (Karl-Robert Saaremäe) on hoogne, riukalik, temperamentne ja romantiline – ma ei kujuta ettegi, et keegi teine või teistmoodi võiks Oskarit mängida. Väga hea leid tegijate poolt.Mari osatäitja Hennessi Schmitdh on väga hea üllatus. Ta jäi mulle juba superstaari saatest meelde ja on sula rõõm näha, et tema sordiini all asuv jaks on suurele ekraanile jõudnud. Saara Nüganen kaupmehe tütrena on Oskariga võrdselt värviline tegelane. Oma isa tütrena elu ja selle kasusid arvestav hmm…vast isegi bitch. Nö vanad on on üks õnnestumine teise otsa ja sugugi ei häiri, et kõik neist loosse kaasatud pole. Suvi on. Päike paistab ja ümberringi on roheline. Keeruline ajaloosituatsioon on sisse toodud, kuid sellele ülemäära ei pühenduta. Paratamatult leiad end muidugi mõttelt, et tead ju, mis sai edasi. Mis sai kohaomanikest, mis sai eraettevõtjatest, mis sai kollaboratsionistidest. Filmi tegemist on võetud üsna lõdvalt. Näiteks ilmub noor Toots kord lokkidega, kord ilma. Käisin kinos koos emaga ja tema ütles, et vaataks seda kohe veelkord.
Soovitan.

Multifilm "Sipsik". Valminud Eno Raua lastejutustuse ja Edgar Valteri illustratsioonide ainetel. Režissöör Meelis Arulepp. Värviline ja õpetlik Eesti lastekirjanduse klassika.
Soovitan väga.

"Keti lõpp" veebis. Paavo Piigi samanimelise näidendi põhjal lavastanud Priit Pääsuke. Linnaservas asuvasse suletavasse burgerikohta satuvad ainult kriisis inimesed. Hmm.
"Asjad, millest me ei räägi". Režissöörid Anrdejs Ekis ja Tanel Ingi.Eestlased seksivad Läti-Eesti filmis.Eeeeemmm…Tule taevas appi ja sina Taara, ära imesta ka niisama, vaid kapsa ka avitama! Tegelikut on film päris naljakas. 

"Salmonid. 25 aastat hiljem". Režisöör Toomas Kirss. Oi, küll oli halb!
Ei soovita.

"Tähtedevaheline" "Interstellar". Režissöör Cristopher Nolan. Mitte midagi ei mäleta. Kuidagi oli NASAga seotud.

Multifilm "Trollid". Režissöörid Mike Mitchell ja Walt Dohrn. Lõbus lugu värviliste tegelaste ja tujutõstva muusikaga.
Soovitan.

"Alice". Režissöör Josephine Mackerras. Kui salaelu elanud abikaasa on võtnud sinult kõik, siis millised on naise valikud?
Soovitan.

"Puhkemaja". Režissöör Dave Franco. Filmi tutvustati kui õudusfilmi. Pigem on see selline närvifilm. Kas igaühest võib saada mõrvar?
Soovitan.

"Rain". Film koosneb peamiselt vaikimisest. 50st lausest 4 on poola aktsendiga vene keeles. Süsisügavmõttelisi silmi saab kohe paari aasta jagu ette. Refrääniks rahvuskala sugulane.
Soovitan.

"O2". Režissöör Margus Paju. Aastal 1939 kulgev lugu, kus Molotov-Ribbentropi pakt on sõlmimisel. Suurepärane osatäitmine Siim Aimlalt. Filmi lisaväärtuseks on Tallinna vaated ja tolleaegsed autod ning lennukki. Autod on poleerpuhtad...enne II Maailmasõda tolmu ei esinenud. Film on Eesti-Läti-USA-Soome-Leedu koostöö. Nõukogude luurajat mängis Läti näitleja Kaspars Znotinš. Nõukogude ajal mängisid Eesti näitlejad nõukogude sõjafilmides sakslasi, nüüd käivad lätlased Eesti filmides venelasi mängimas :)
Soovitan.

"Veel üks ring". Režissöör Thomas Vinterberg. Mads Mikkelseni suurepärane roll. Kui padujoomine ekraanil välja kannatada, saab hea elamuse.
Soovitan.

"Viimased". Režissöör Veiko Õunpuu. Filmikriitik ütles, et see on soome keeles vaikimine. Eks ongi. Muidu aga on tööd ja vaeva ja elu ja see kõik on nii ränk, nii ränk. Eesti-Soome ühisfilm ikkagi. 
Soovitan väga.


Muud kultuuriasjad

Postimees ilmutas arvustuse, mille kirjutasin Kerli Altmarti romaanile "Albioni väravad". Raamat on feministliku suunaga ja voolava tekstiga. Pisut trafaretse lõpuga.
Soovitan.

Kontsert "Olav Ehala 70". Olav Ehalat on nimetatud Eesti oma Glen Milleriks ja seda ta kahtlemata ka on.

Eesti Arhitektuuri Keskus korraldas sel sügisel ekskursioone paikadesse, kuhu muidu väga ei pääse:

Linnahalli ekskursioon. Mul on Linnahallist mitmetised mälestused. Olen käinud kontsertidel ja hiljem mõnel muusikalilgi. Samas meenub, kuidas kutsekooli ajal oli seal mingi punane sündmus ja me pidime praktikariietesse ja võimlemissussidesse rõivastatuna saali treppidel seisma. Kas meil mingeid plakateid või muud sellist käes oli, ei mäleta. Küll aga lõbustasime end sellega, et tõmbasime sussininaga mööda mistrat ja siis puudutasime teist, et see särtsu saaks. Sünteetiline vaip tekitas staatilist elektrit. Maja oli selle ehitamisest peale korrast ära, tualettides oli alailma rike ja trepiastmed murenesid. Sel suvel avastasin, et Linnahalli Patarei poolsest seinast oli paekate lahti vajunud ja see oli võrguga toestatud. Ehitusest midagi teadmata arvasin, et hoone on ehitatud paekivist tellistest. Selgub aga kompleksi välisseinu katab õhuke paekivist ümbris. Põnev oli kunagist Tallinna suurimat hoonet taas seestpoolt näha. Hullusti on amortiseerunud, kuid näiteks garderoob on säilinud. Saali toolid, Enn Põldroosi gobelään, lava on samuti alles. Põrandal olnud vahvasti elektrit andnud vaip on kadunud - Teneti filmitegijad on majale mitte just värskendava jälje jätnud. Jäähall on nii kehvas seisukorras, et sinna inimesi ei viida. Saab näha, mis sellest muinsuskaitse all suurruumist saab. Renoveerimise juttu räägitakse aastaid.
Soovitan väga.

Balti Manufaktuuri ekskursioon. Tehast on alati huvitav vaadata. Balti Puuvillavabriku hoone valmis 1989 aastal ja lõpetas Balti manufaktuurina aastal 2006. Nagu Kreenholmi Manufaktuuril, on siingi olnud väga rasked töötingimused - müra, niiskus, töö mitmes vahetuses - ning loodud ka oma infrastruktuur. Säilinud on kompleksi seinad, tugitalad, mõned niidipoolidki lebavad tolmus. Balti Manufaktuuri kvartalisse tuleb peagi arendus, seega on õige hetk seal praegu tiir teha.
Soovitan väga.

Näitus Kai kunstikeskuses. Kris Lemsalu Malone & Kyp Malone Lemsalu “Love Song Sing Along (Once Again With Feeling!)”. Aadam ja Eeva, maailm oli enne valmis.

Näitus  Kumus.  "Ado Vabbe. Wunderbar". Suur näitus, mis on loomeetappide kaupa jagatud. Vabbe on üliproduktiivne olnud ja ka on ta töötanud mitmete vahendite ning stiilidega. Kõige võimsam on aga tema pliiatsijoon. Näituse lõpus on pliiatsiga joonistatud figuurid ja abstraktsed tööd. Tema joon on lausa kuuldav.
Soovitan üliväga, näitus on avatud kuni 31. jaanuarini 2021.

Näitus Adamson-Ericu muuseumis. "Olev Subbi. Värvidega ideaalmaailma". Värviline-värviline Subbi.


Päise foto pixabay.com 


No comments:

Post a comment