Aastapäevad tagasi

Aasta tagasi samal ajal tõusin New Yorgis pärast reisimigreeni voodist ja sain teada, et linn on sulgunud. NY sulgus Eestiga samal päeval. Ma ei saanud Guggenheimi, Brodwayle, ei kuhugi. Ja siis hakkas tulema. Nägin oma silmaga, kuidas muidu rahvast triiki täis olev Manhattan tühjaks voolas. Esimesel hotellist väljumise päeval olin pea ainuke, kes metroos ja söögikohtades maski kandis. Teisel päeval kandis maski iga kümnes ja lennujaama poole teel olles iga teine. Hakka või uskuma, et käisin NYsse trendi viimas. Tühistus lennusegment Helsingi-Tallinn, pakuti uut lendu ja tühistati, pakuti veelkord ning tühistati seegi. Tühistati New-York-Helsingi lend. Lennufirma ei pakkunud midagi. Lendaja Eesti osakond töötas esmaspäevast reedeni 9.00-17.00. Maailm oli kriisis ja nad ei pikendanud tööaega. Võimalik, et see oli tehniliste lahendustega seotud. Lõpuks sain tegelikult abi just Eesti poolelt ja koju jõudes ei unustanud neid tänada.  Samal ajal sulges pank minu mõlemad kaardid. Keegi maksab USAst, ennekuulmatu! Küsisin panga infoliinilt kaks korda, millist lahendust nad mulle pakuvad. "Ei tea", tuli vastuseks. Sain aru, et liinil olev töötaja ei saagi mind aidata, kuid mis oleks olnud lahenduseks? Küsisin, kas ATMi saan kasutada. "Ei." Tagantjärele tean, et oleks saanud küll. Ebakompetentsus, hoolimatus. Järgmiseks saatis mobiilifirma sõnumi, et minu kõnelimiit hakkab täis saama. Olin asjaajamise käigus palju kulutanud. Õnneks oli võimalik limiiti suurendada. Järgnes karussellil läbi halli kivi minek. 

Lend New York-London toimus ja õhus otsustasin, et praegu ei saa ma midagi teha ja ei stressa. Jõin kaks klaasi veini ja magasin. Heathrow'l levisse minnes ootas mind taas sõnum, et kõnelimiit on lõppemas. Sain teada, et mul on maksimumlimiit ja seda suurendada ei saa. Õnneks väsinud pea jagas, et olen ELis ja mul pole rohkem vajagi. Tegelikkuses olin üksi sulguvas maailmas, edasilennupiletita, kõneajata, peaaegu rahata. Edasilennufirma pakkus mulle London-Kopenhaagen lendu. Kodukatus hakkas paistma. Londoni teenindajad keerutasid mu Euroopa Liidu passi ja küsisid, mis see on, kust tulen, kuhu lähen. "Kopenhaagenisse? Taani ei võta teid vastu. Mis Kopenhaagenist Helsingisse ja sealt laevale? Minge Kopenhaagenist laevale". Selleks ajaks oli mu lennuni 45 minutit. Jooksin-jooksin. Check-in'i teenindaja keerutas mu Euroopa Liidu passi ja küsis, mis see on, kust tulen ja kuhu lähen. Kopenhaagenist kuuldes helistas ta kuhugi ja trükkis mulle ikkagi pileti välja. Jooksin-jooksin. Eskalaatori ees seisis turvanaine. Hüüdsin jooksu pealt värava asukohta küsida, õnneks ei tekkinud temal küsimusi ja hüppasin eskalaatorile. Lennuni oli 25 minutit. Palusin turvakontrollis mind ette lasta ja viskasin kohvri lindile. Kergendus. Ja siis tõmmati kohver kõrvale. Ma olin šokiga unustanud tahvli ja vedelikud välja võtta. Hüüdsin teenindajale, et võta need asjad välja ja viska minema. Hakkasin nutma. Kopenhaagenist rohkem lende siiapoole enam planeeritud polnud. Teenindaja hakkas üliaeglaselt mu kohvrit sorteerima. Nutsin häälega. Tagantjärele hinnates saan aru, et kogu protseduur võttis aega mõne minuti. Jõudsin oma väravasse pisut enne lennu väljumist. "Jah, palun. Ilusat reisi!" Istusin seisvas lennukis ja sain aru, et tegelikult oodatakse lahkesti inimesi, et kes pole veel kohale jõudnud. Kuulatasin ja ümberringi kõlas vaid taani keel. Aga kui Londonil oli õigus ja mind tõepoolest Taani ei lasta? Teadvus läks ära ja ei teagi, kas minestasin või magasin kuni rattad maandumisrajale potsatasid.

Kopenhaagenis karjatas turvatöötaja meid meetriste vahedega rivvi. Piirivalvur vaatas mu passi, küsis kuhu lähen ja soovis mulle teretulemast ja ilusat reisi. Sel hetkel tundsin, et läheks meelsasti Heatrhrow'le tagasi ja...Kuigi jah, segadust oli palju ja võimalik, et nemadki ei teadnud täpselt. Muidu lärmakas ja rahvarohke Kastrup võttis mind vastu silmapiiril oleva paari inimesega, üks neist teenindaja. Sain pileti, istusin oma väravasse ja tundsin esimest korda, et sellel õudusel võib äkki lõpp tulla. Sirvisin vahetpidamata telefoni kontrollimaks, kas laevafirma ikka veel veab. Minu planeeritud laev oli selleks ajaks läinud. Lappasin peas mõtet, et kui nad sõidu tühistavad, siis äkki õnnestub Kopenhaagenist Riiga lennata, sealt piirini küütida ja keegi vastu kutsuda. Edasi aga läks kõik hästi. Lendasin Kopenhaagenist Helsingisse. Lennujaamarongis oli peale minu veel üks maskis inimene ja kohalikud noored narrisid meid kõva häälega köhides. Helsingi läks lukku järgmisel päeval. Ei saa salata, parastasin narrijaid mõttes. Laev ootas samuti saabujaid järgi. Hea sõber tuli mulle öösel sadamasse vastu ja sellega oli ümbermaailmareis lõppenud. Mind toetas sel teekonnal väga palju sõpru Eestist, Inglismaalt, Šotimaalt. Minuga räägiti messengeris päeval ja öösel, Facebooki lingiti olukorra ülevaateid. Üks sõpradest kasutas oma kontakte ja helistas minu pärast Eesti saatkonda Londonis. Kuna olin rahata, siis mulle osteti Eesti poole pealt uus laevapilet.

Mahtusin täpselt paari tunniga karantiininõude sisse ja olin kaks nädalat kodus. Töö ja töövahendid toodi koju, õhtuti kui rahvas enam ei liikunud, käisin jalgrattaga sõitmas. Lugesin kohalikke uudiseid ja ei suutnud ära imestada - elu on kriisis ja meie tegeleme abielureferendumiga. Karantiinist väljudes üllatus jätkus - nagu oleks pärast aastatepikkust külmutamist ärganud. Rahvas rallis maskita teineteise otsas külakuhjas. Eriolukorra väljakuulutamiseks oli kõige olulisema asja, referendumi, kõrvalt siiski hetk leitud. Nägin oma silmaga, kuidas maailm sulgus, rabelesin sulguvate uste vahel. Otsustasin, et käitun vastavalt läbielatule ja nii jäigi. Sain pisut ka küsimuste osaliseks, pisut narritudki. Olen seda reisilugu palju rääkinud ja kui kellelgi tekib küsimus, kas asi on tõsine või mitte, siis räägin uuesti. Ikka armastatakse öelda, et iga asi on millekski hea. Ei ole. Sellist kogemust ei ole mitte kellelelgi vaja.

Neil päeval räägiti palju eesliini töötajatest. Poemüüjadki said lõpuks märgatud. Teate, varjatud eesliini oli ja on ka praegu rohkem kui välja paistis. Tootmised töötasid. Kuuldes, millal ja millises koguses saabub esimene saadetis vaktsiini, hoidsin peast. Pole olemas 100%-list tarnekindlust, pole olemas 0-vigadega tootmist. Alati peab puhvriga arvestama. Küsige tootjatelt. Praegu tervishoius pisikest ametit pidades jookseb mulle kõrvadesse olukorra info, millest palju ei saa rääkida, kuid midagi ikka. Kui tundub, et seis ei ole halb, siis küsige. Tavainimeste kogemused võivad olla täpsemad, kui pressiteated. 

Aasta jooksul on mu elus palju muutunud.

Töötasin ja töötan kodus ning naudin iseenese introvertsust.

Läksin kooli ja omandan praegu vaat et veebipõhist kõrgharidust. Aeg on selline. Kool on mind suurepäraste grupikaaslastega kokku viinud.  Mul on südamest kahju endast 30 aastat noorematest, kel jääb üliõpilaselu elamata. 

Sain koondatud. See oli muidugi pikalt ette teada. Otsustasin pool aastat töötu olla, olin kolm nädalat.  Paradoksaalsel kombel sain just kroonviiruse tõttu tööle. Saan selgelt aru, et praegune töö ei ole igavene ja keskealist naist keegi tööle ei oota. Alla 30-aastane naine läheb Eestis kohe lapsehoolduspuhkusele ja üle 50-aastane naine aga on tuhm ja läheb kohe pensionile. 

Olen vaktsineeritud, mu vanemad ja nooremad sugulased on elus, sõbrad terved. Vaatan Saksa seriaali ja õhkan Berliini ning Düsseldorfi järele, loen Soome sugulase Facebooki sissekandeid ja õhkan Helsingi järele. Enne viimast sulgumist jooksin kinost läbi, et multikat vaadata ja loomulikult toimus tegevus New Yorgis. 

Hoiame siis endid ja teisi. Ja ütlemine, et koroonasse surevad vanad inimesed ja nad peavadki ära surema, ei ole ok. Kas keegi läheb oma vanemate-vanavanemate juurde ütlema, et tema aeg on täis? Milline see täis aeg siis on? 100 aastat? 86 aastat? 60 aastat? Olen elu jooksul kaks korda näinud, kuidas inimene surema hakkab, üks neist on õnneks tänaseni elus. Suremises ei ole midagi seksikat, see võib üsna piinarikas olla.

Me teeme selle maailma koos korda.