Näitlejad elavad juba laval; saali uksekardinad
tõmmatakse ette; tuleb Autor (Andres Puustusmaa), naeratab, suhtleb publikuga.
Meid oodatakse, oleme osa etendusest, täna õhtul neljandat seina ei ole.
Eesti Draamateatri lavastus
„Totalitaarne romaan“ (lavastaja Hendrik Toompere jr) on peaaegu läbi 90 aasta
kulgev reis meie mälusse. 90 aastat on küllaldane aeg, et saaksid muutuda
riigikorrad, inimeste arusaamad õiglusest, loomingust, loojatest, ellujäämise
võimalusedki muutuvad. Kuidas me siis ikkagi elasime selleni, et Leedu autor (Marius
Ivaškevičius) teeb Tadžiki lavastajaga lugu Eesti teatris? Tadžiki lavastajaga,
kelle nime ei nimetata, sest see on talle, tema lähedastele, tema kolleegidele
ohtlik.
Olev Remsu on oma romaanis
„Kurbmäng paabelis“ loonud maailma, kus liikumine toimub vertikaalis. Maailm on
tagurpidi koonuse kujuline ja selle tipus, ehk alumises osas elavad kõige
tähtsusetumad inimesed, ülemistel suurkorrustel aga jõukad ja tähtsad. Kusagil
vahepeal on normaalsete inimeste kodud… Etenduse kulgedes valdas järjest enam
tunne, et ajalugu ongi vertikaalne, inimesel on tung ja soov hästi elada,
pääseda kõrgemale, soojemale, valgemale, muretumale korrusele. Teisalt kerkivad
ajaloos jälle ja jälle esile juhid ning ajastud, mis püüavad inimesi just
poliitikute halbade valikute tarvis madalamatele korrustele suruda, vajadusel
keelates, vangistades, tappeski.
Meister (Tõnu Oja) loob atmosfääri.
Ta elab meie tänapäevas. Meistri vaikne jutustus, sõrmede vahel voolavad
palvehelmed, tasane astumine, liiva krigin jalanõude all, selles nagu ei oleks
lootust. Tal ei ole lavastuses nime, tema omas kodus Tadžikistanis, tema
korrusel, vahistatakse kunstnikke, sest nad ei ole režiimile sobivad. Meistri
kurbus läbistab saali.
Ka Mihhail Bulgakov, Miša (Kristo
Viiding) pole omas ajas oma saatuse tegija. Noor kirjanik, kes täis kirge teha
tööd ja armastada, ootab Stalini (Taavi Teplenkov) telefonikõnet.
Sõnavabadusest siin ei räägita, tsensuurist ka mitte, kommunistlikku näidendit
on vaja, et jõuda järgmisele korrusele, korterisse Moskva Kirjanike Majja. Tema
muusa, kaaslane ja kuulaja (Ester Kuntu) annab nõu ja lohutab. Bulgakov sammub
lavale valatud liivas paljajalu ja heitleb hea ning kurjaga. Hea võidakse
keelata, kuri on tõenäolisem. See on tema kurbus.
Korruste vahel tuuseldavad
triksterid Peemot ja Korovjev (Kristo Viiding ja Gert Raudsep). Nad ei kuulu
kuhugi, neid pole ju päriselt olemas, nende ülesanne on segada näitlejaid,
Autorit, Meistrit, teatriproovi, vaatajaid oma absurdsete tegevustega segadusse
ajada, naerutadagi.
Läbiv tegelane on Usbeki NSV maalikunstnik
Ural Tansõkbajev (Taavi Teplenkov). Kui Meister elab tänapäeva Tadžikistanis ja
Bulgakov suri keset nõukogude repressioone, siis Tansõkbajev oli suure osa oma
loomingulisest perioodist tuntud ja tunnustatud, tundub, et kuulus kõrgema
korruse rahva hulka. Vaatasin huvi pärast veebist, millised on tema noorpõlve
tööd (parima tulemuse saamiseks tuleb otsida kirillitsas) ja esialgu jahmusin:
kas googeldasin valesti, kas see on Chagall? Kuid ei ole. Mõningaid töid näeme
ka lavastuse käigus ekraanilt. Ural Tansõkbajev on veel eelmise sajandi kolmekümnendatel
aastatel suurepärast modernistlikku maalikunsti lõuendile valanud. Tansõkbajevi
töid on aastal 1962 ka Eestis näidatud: „Tema tööd on täis poeesiat ja muusikat.
Tema töödes võib leida ka maastikupilte, kus loodus on saanud nõukogude inimese
aktiivse tegevuse areeniks“ kirjutatakse ENSV ajalehes „Leninlik lipp“.*
Lavastuses on Tansõkbajevist järele jäänud sandaalides, rinnatäie medalitega
paksuke, ehk see nõukogude inimene, kelle üle me nõukogude ajal naersime. Olles
lavastust korduvalt näinud, taban endas ikka jälle kognitiivse dissonantsi. Ta
on väga hea kunstnik, tunnustuseni jõudnud aga nõukogude okupatsiooni ajal. Kas
siin ikka on „aga“? Kas nõukogude aeg tegi Georg Otsast halva laulja?
Siin astubki lavale „Totalitaarse
romaani“ peategelane, mälu. Tal ei ole kindlat osatäitjat, ta on. Mälutuse
sümbol on laval mankurdina. Kõrberahvaste rafineeritud piinamisviis, kus
paljaks pöetud peaga piinatavale märg loomanahk pähe tõmmatakse ja inimene
päikese kätte jäetakse, muudab kuumuses kokkutõmbuva naha all inimese
mankurdiks, kui veab, siis tapab. Tšõngõz Ajtmatovi romaan „Ja sajandist on
pikem päev“ kirjeldab mankurti kui mäluta inimest, kui kuulekat inimest.
Tansõkbajev ei mäleta oma noorepõlve suurepäraseid töid, sest nõukogude ajas
pole neid viisakas mäletada, Bulgakov üritab endas mälu maha suruda ja juhile
meelepärast teost kirjutada. Meister mäletab, ta mäletab, et kord oli tema
rahval ajalugu ja keel ning kannab endas lootusetust, sest näeb, et kõik see on
kadumas, tema rahvas on mankurdistumas. Autorgi meenutab oma lapsepõlve nõukogude
Leedus ja muigab selle üle.
Lavastus on mureliku tonaalsusega
ja ei lase lahti, tegelaste hirmud jäävad ka pärast etendust tundmiseks. Kui
kirjutan hirm, siis mõtlengi hirm. Lava videolinale kuvatakse lühike
dokumetaalvõte, kus Stalin (vist Moskva Punasel väljakul) paraadi vastu võtab.
Mu kadunud naabrinaine ütles Stalini kohta põlglikult „vana kõvervunts“, ta ei
saanud nime välja öelda, sest tema mäletas. Need silmad ja naeratus tekitavad
vaatajas õudu, sest meie teame, meie mäletame, mis pärast naeratust sai.
Mäletagem head ja kurjagi, et kord
ei tuleks päev, kus Eesti lavastaja istub nimetult võõral laval oma lugu
rääkides, sest kodus enam ei tohi.
· *V.
Martõnova. Vennaliku Usbekistani kunst. Leninlik Lipp nr 81 (370). Digar
Lavastaja: Hendrik Toompere jr
Kunstnik ja videokujundaja: Epp
Kubu
Kostüüm: Eugen Tamberg
Valgus: Priidu Adlas
Helilooja ja helikujundaja: Hendrik
Kaljujärv
Operaator: Fidelia Randmäe
Lavastaja assistent: Ott Raidmets
Tõlkinud: Ilona Martson, Ene Paaver
Osades: Ester Kuntu, Taavi
Teplenkov, Andres Puustusmaa, Gert Raudsep, Kristo Viiding, Tõnu Oja
Tekst on valminud Drakadeemia kursusel
„Etenduse analüüs: „Eisenstein“ ja „Totalitaarne romaan“, 26.01. – 01.03.2025. Kursust
juhendas Madli Pesti.
Foto: Francesco Ungaro, pexels.com
