Ma lugen?

 

Hindan näidendite puhul väga seda, kui mind viiakse ajalukku tagasi vaatama, otsima ja leidma infot tegelaste, kohtade ning sündmuste kohta. Arlet Palmiste kirjutatud ja Piibe teatris lavastatud “Stahli grammatika” on just üks neid maiuspalu, mille järelmaitset saab pärast etendust veel päevi tunda, tuhnida artiklites ja muus.

 

Heinrich Stahl sündis umbes 1600. aastal Tallinnas ja jõudis oma mitte väga pika elu jooksul korraliku ametikärjääri teha. Õppis Tallinnas, Rostockis, Wittenbergis, Greifswaldis filosoofiat ja teoloogiat. 1623. aastal tuli Stahl tööle Järva-Madise ja Peetri kogudusse ja juba 1627 määrati Järvamaa praostiks ning mõne aasta pärast Virumaa praostiks. Toompea koguduse ülemõpetajaks pühitseti Heinrich Stahl aastal 1638 ja nii sai temast ühtlasi ka konsistooriumi rektor ning Harjumaa praost. Aastast 1641 tegutses Stahl Narvas olles Ingerimaa superintendent. Heinrich Stahl suri Narvas 1657 ja maeti Narva rootsi kirikusse.*

Kas ajendas Stahli maakeelt uurima uudishimu, vajadus, huvi keele kui keele vastu, Tallinnast kaasa tulnud väike eesti keele aim või midagi muud, kes teab, kuid ta oli teadaolevalt esimene, kes andis välja teose, mida me kaasajal sõnastikuks nimetame. Stahli sõnastike kvaliteedi üle on palju vaieldud ja arvatud, kuid jõutud ka tõdemuseni, et ta tegutses omas ajas selleaegse teaduse ja arusaamade järgi.**

Lühidalt kirjeldades on Stahli 1637. aastal ilmunud Vocabula ("Anführung zu der Esthnischen Sprach, auff Wolgemeinten Rath, und Bittliches Ersuchen, publiciret von M. HENRICO Stahlen. Revall, Druckts Chr. Reusner der älter, inVerlegung des Authoris") saksa-eesti sõnastik ja mõeldud eelkõige luteri pastoritele. Teose neljandik käsitleb eesti keele grammatikat ja ülejäänu on sõnaraamat. ***

Kuidas keele kogumine täpselt käis, kas kutsuti maarahvas küsitlemiseks mõisa või kiriklasse, kas võttis pastor ise külatee jalgade alla, ei tea, kuid tehtud töö on märkimisväärne. 

 

Adam Schaffer (mõnes kirjapildis ka Schrapfer, Schraffer) sündis umbes 1570. aastal Liivimaal ja suri 1630 ning on erinevail andmeil maetud kas Tallinnas või Järva-Madisel. Aastal 1629 andis Rootsi kuningas talle kasutada Albu mõisa Järvamaal. Peagi Adam Schaffer suri ja mõis jäi tema järeltulijate omandusse umbes 70 aastaks. 

 

Arlet Palmiste sündis...hea küll-hea küll...  

 

Olen Arlet Palmiste dramatiseeringuid ja lavastusi jälginud alates lavastusest “Mees raamatust” (2017), mis rääkis Raimond Kaugveri elust. 2024 juulis nähtud “Stahli grammatika” oli järjekorras üheksas. Mõned lavastused on asukoha ja ajastuse tõttu vahele jäänud. Hoolimata sellest, kas materjal on ka Palmiste lavastatud või mitte, on töödes kindlad talle omased äratuntavad jooned, need on: lugupidamine kodukoha vastu, isamaalisus ja ka lustlikkus. Palmiste jutustab meile lugusid ja tema lugudes on ikka keegi, kes samuti lugusid jutustab. Need lood võivad sageli olla minoorsed, kuid antud edasi vähema või suurema humoorikusega, mis ütleb, et meil on lootust. Palmistel on julgus teha nö külateatrit, mis tavamõistes külateater ei ole. Teha koos harrastajatega, kes mängivad teha tahtmise rõõmust. Aja jooksul on tema lavastustesse kogunenud ka profinäitlejate ring, mis tasakesi täieneb. Tema lavastusi mängitakse erinevates Eesti mängukohtades, enamjaolt suveteatri vormis ja publik on need lavastused ning kohad üles leidnud. Sel aastal siis “Stahli grammatika” Albu vallas, Kukenoosi küünis. 

 

Noore Heinrich Stahli (Reimo Sagor) õppestipendium on lõppenud ja ta on määratud Järva-Madise koguduse pastoriks. Esimene kokkupuude kohalikuga sünnib teekonnal uude kodukohta, nimelt on talle vastu saadetud külamees Ülo (Tarvo Sõmer), kellega tasakesi jutule saadakse. Külamees osutub üsna jutukaks, Ülo on sõjas käinud ja oskab seetõttu pisut saksa keelt, Stahlil on Tallinnas elamise kogemusest pisike eesti keele pagas taskus. Nii veerevad mehed tasakesi Albu poole ja üritavad teineteisest aru saada. Mõisnik Schaffer on konsistooriumilt uut pastorit palunud, kuna sõjad ja taudid on nii suure hulga maarahvast kui kirikumehed hauda pühkinud ja 50 aastat pole Järva-Madisel pastorit olnud ning üles on kasvanud inimesed, kes pole jumalasõna suurt kuulnudki. Küllap me juba teame, mida 50 aastat katkestust tähendab... Nii saabub Stahl keskkonda, kus maarahvas kiriku poolt vaadates kombetut elu elab, hiies loitsimas käib - ka Issanda nime võetakse hiiekivil suhu, korratut sugulist läbikäimist ja rohket vägijooki endale lubab ning nõia juurest tervendamist otsib. Külanõid, noor Ea (Liis Haab) suhtub haavatud pastorisse kui võõrasse, kuid annab talle siiski vajaliku abi ja ega kahe noore inimese vahel tundedki tulemata jää. Õbluke ravitseja on oma silmavaate ja tarkusega kõrgestiõpetatud pastorile korralik vastane. Luterlikult õpetatud Stahl on progressiivne mees ja talle on selge, et maarahvale saab jumalasõna õpetada vaid nende endi keeles, lõpuks jääb ka mõisnik uskuma, et nii on õige. Stahl püüab koguduse uuesti kokku koguda ja koos Ülo abiga ning Schafferi meelehärmiga tal see ka õnnestub. Toimetamiste vahel kogub Stahl eesti keelt, seda saksa keelega võrreldes ja eesti keele grammatiliste vormide üle üllatudes ning püüdes vastõpitud keelt ka kasutada. Viimasest sünnib hulk naljakaid juhtumeid, näiteks stseen jumalateenistuse ajal, kus õpetaja kantslist Ülo õpetatud sõnadega õnnistust jagab. 

Pastori ja mõisahärra tegemiste ajal on aga külarahval omad mured, loomade talitamine, sünnitakse ja surrakse, surrakse kahjuks sagedamini. Teatris on kaks elu osa, mida on sageli lavastustes piinlik vaadata, need on seks ja suremine. Suremises ei ole midagi ilusat, kuid siin on lavastaja Maie (Kadi-Liis Pitk) lahkumise hellaks ja imeilusaks muutnud, ainukordne stseen meie teatris. 

Lavastuses teevad kaasa regilauluansamblid “Ambla naised” ja “Arhailised mehed”, kes pilte omavahel seovad ja ka sõnalises osas kaasa löövad. Lavastaja on sõnalise ja muusikalise osa ühte voolamisse suutnud panna, pause ei teki, professionaalsuse märk. 

Peeter Volkonski on kunagi öelnud, et rumeenia keel on lihtne, koosneb üldjuhul eranditest. Olles venekeelsetele kolleegidele vahel püüdnud selgitada, miks eesti keeles räägitakse nii või teisiti, olen jõudnud järeldusele, et eesti keel on lihtne, koosneb üldjuhul eranditest. Näiteks: lugema; ma loen, sa loed, ta loeb, me loeme. Miks me ei luge? Kes teab. Ülo äkki teadis... 

 

“Stahli grammatika” 

Autor ja lavastaja Arlet Palmiste 

Kunstnik Riina Vanhanen 

Muusikaline kujundaja Urmo Kütismaa 

Etenduse juht Triinu Palmiste 

Näitlejad Reimo Sagor (Vanemuine), Liis Haab, Tarvo Sõmer (Rakvere Teater), Riho Rosberg, Kadi-Liis Pitk, Aire Pitk, Arlet Palmiste 

Järvamaa regilauluansamblid “Ambla naised” ja “Arhailised mehed” 

Esietendus 16. juulil 2024, Kukenoosi küünis, Järvamaal Albus

*Habicht, Külli; Penjam, Pille; Prillop, Külli (2015). Heinrich Stahli tekstide sõnastik. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus.

**Szilárd, Tibor Tóth (2019). Meie kirjakeele looja Heinrich Stahli rehabiliteerimine. Tallinn: Emakeele selts. Oma Keel 1/2021

***Kikas, Kristel (2002). Mida sisaldab Heinrich Stahli Vocabula? (Tartu Ülikooli eesti
keele õppetooli toimetised 21). Tartu: Tartu Ülikool.

 

 

 

Kuressaarest, armastusega

 

 

"Unistus", Kuressaare teater

Autor ja lavastaja: Tiit Palu (Teater Vanemuine)

Kunstnik: Silver Vahtre

Lavastusdramaturg: Pille-Riin Purje

Muusikaline kujundaja: Peeter Konovalov (Ugala Teater)

Valguskujundaja: Tarmo Matt

Osades: Luisa Lõhmus, Andres Raag (Tallinna Linnateater), Merilin Kirbits (Improteater IMPEERIUM), Allan Noormets (Tallinna Linnateater) ja Markus Habakukk.

Esietendus 26. oktoobril 2023 Kuressaare teatris

 

 

„Sest minu meelest on kõik näidendid on armastusest“, ütleb Ester (Luisa Lõhmus) näidendiproovis.

Mu vanaema albumis on foto, kus ta „Vigastes pruutides“ peretütart mängib. Blond pika patsiga parukas, silmad malbelt langetatud. See oli kohalik külateater. „Tahtsin ikka näitlejaks saada, aga sõda tuli vahele.“ Nii jäi tema unistus täitumata. Ester Reinartil läks teisiti.

Näidend „Unistus“ (autor Tiit Palu) räägib Kuressaare teatrist aastail 1947 – 1949. Äsja oli teatrijuhi kohale asunud Paul Kalde (Andres Raag). Teater oli selleks ajaks palju üle elanud: II Maailmasõja, okupatsiooni tuleku, sagedasti vahetusid teatrijuhid ja näitlejad. Kalde kaasaegsete väitel oli temaga töötamine üks rõõmus aeg. Paul Kalde oli see, kes kutsus teatrisse noore Ester Reinarti (hilisemas elus Ester Purje, teatrivaatleja Pille-Riin purje ema)*.

Ester astub lavale sammhaaval, räägib publikule kodutalust lahkumise lugu. „See ei ole Ester! See ei ole Ester! Ma mäletan teda!“, hüüab minu selja taga istuv daam. Vaatan tagasi ja naeratan talle. Ta naeratab vastu. Oleme kokku leppinud, et see on Ester.

Luisa Lõhmus lõpetas TÜ VKA 14. lennu eelmisel aastal. Tema lavastusse kutsuja on täpse valiku teinud. Näitleja näitlejat mängimas on ka kogenud näitlejale proovikivi, kuid Lõhmus tuleb auga toime. Väga selge diktsiooniga ja parajalt doseeritud hääletugevusega jätkub teda eeslavale, tagalavale, laulma, deklameerima, vanemate näitlejatega argumenteerima, etendama nii malbet kui vulgaarset Tildet „Tagatipu Tiisenoosenis“. Tema etüüd kolhoosi viidud taluhobuse kujutamisel väärib tähelepanu. Saal ei nihele ja jälgib tema silmi, võib kuulda koiliblikate tantsu lavakardina voltides.

Niisiis, on aasta 1947 ja Kuressaare tearis käivad Hugo Raudsepa komöödia „Tagatipu Tiisenoosen“ proovid.

Niiskesse teatrimajja on kogunenud Paul Kalde (Andres Raag), Aleksander Resta (Allan Noormets), Magda Saliste (Merilin Kirbits), Ester Reinart ja Jaan Tappel (Markus Habakukk).

Koloriitse elu-ja näitlejapagasiga Paul saab Andres Raagi rollilahenduses targa juhi kuue. Kuulatab ja kuulab, tajub näitlejate vahelisi tõmbumisi ja tõukumisi, sekkub soojalt ja huumoriga, samas nõudlikkust kaotamata, saab ikka oma tahtmise.

Allan Noormetsa Aleksander Resta mängib Restat ka väljaspool proove ja etendusi. Ta on joviaalne, rohmakalt galantne, heatahtlik, nii laisk, kui olla lastakse. Kogu tema elu on teater. Teise vaatuse lõpustseenis tuleb ta korraks rollist välja on lihtsalt Saaremaal elav inimene. Hetke pärast aga taipab, et vist läks käest ära ja laval on taas Restat mängiv Resta.

Lavastuses avatakse vähe ajahetke tausta. Ester meenutab kokkupuudet mõlema okupatsiooni sõduritega, kõlavad üksikud vihjed kolhoosile. Seda enam on valus jälgida Merilin Kirbitsa päikeselist tegelast Magda Salisena. Tegelikus elus oli Magda abikaasa selleks hetkeks arreteeritud ja mõrvatud. Salis oli üle kümne aasta Kuresaare teatri primadonna*. Merilin Kirbitsa särav naeratus ja üle lavaäärte voolav energia toidab näitlejaid ja vaatajaidki. Hoogsa liikumise käigus langeb punasest juuksepahmakast salk laubale ja korraks on laval Martha, kes Virginia Woolfi ei karda, midagi ei karda.

Jaan Tappelile meeldib Ester. Tüdruk tema kenitlemisele eriti tähelepanu ei pööra ja seda enam viskab poiss kurameerimiskatsetele hagu alla. Markus Habakuke humoorikas Jaan paneb publiku heatahtlikult naerma. Ta mängib üle, muutumata naeruväärseks.

Ülemängimist on ette heidetud lavastuse teisele vaatusele, kus „Tagatipu Tiisenoosen“ on juba valminud ja laval meie ees. Mõnda aega jääbki segaseks, kas nüüd mängitaksegi meile „Tagatipu Tiisenoosenit“ või on see peaproov. Äkki esietendus? Neljas etendus? Kuues? Viimane etendus? Stseeni sekkub Paul. Siiski on peaproov. Mu isiklik maitse ootab ülemängimist ja „Tiisenooseni“ mängus saab seda maitsta. Teater teatris olevat libe tee. „Unistuses“ jäädakse aga enne libastumist pidama. „Tiisenooseni“ lavastuse parukad on grotesksed, peremehe viha ja ratsmelöök ehmatav, perenaise reaktsioonid ootamatud ja koomilised, Tilde on vulgaarne ning kooliõpetaja Jorh Aadniel Kiire ja Tiit Piibelehe masti mees. Tagatipu taluõue kujutavale dekoratsioonile on maalitud Eesti hagijas või hoopis beagle*, keda aastal 1947 seal mitte olla ei saanud. Äkki Tagatipul sai ka, kui peremees soovis hobune Tiisenooseniga eputada, miks ei oleks võinud talus ka kallis tõukoer olla.

Võib-olla mängiti „Tagatipu Tiisenoosenit“ Kuressaares just nii paksude värvidega. Küllap küsiti ka siis, et kellele mängitakse, kes on meie publik. Ajatu küsimus, mida küsivad teatrid tänapäevalgi. Küsivad ju?

Loodetavasti rõõmustab Kuressaare teater lavastusega „Unistus“ meid ka sügishooajal. Rõõmustab väikese ajaloolise vaatega, toob meile inimesed, kellest vast siiani kuulnudki pole. Kindlasti tasub tähelepanu pöörata kavalehele, mis on eriti põhjalik, kirjeldades tolleaegseid kaasteelisi ja tekitades huvi nende teekonda edasi uurima. Kavalehe viimane leht on koolivihiku leht. Joonelisele pinnale saab kirja panna enda unistuse. Vast läheb täide.

„Unistusega“ tuleb meelde, miks ikka ja jälle teatrisse tõttan.

Kõik näidendid räägivad ju armastusest.

 

*Madli Pesti,  „Kuressaare teatrielu: 18. sajandi kooliteatrist 21. sajandi linnateatrini“, Kuressaare : Kuressaare Linnateater, 2014

**koeratõug

 

Vaatasin külalisetendust Eesti Draamateatris 25. mail 2024