Friday, 5 August 2016

Rahutusest ja rahust Kõrbojal/ Kõrboja perenaine/ Ugala



Mõtlesin kaua, kas lavastusest Kõrboja perenaine kirjutada või mitte – ikka tuli selline tunne, et kui puudutan, lõhun midagi ära, aga...

Kasvasin kuidagi nii, et Tammsaare oli midagi, mida lugedes oli taevas pilves ning lirtsuvate raskete saabaste ast soos tõi ränka töö ning kaduviku hõngu. Ma ei mäleta enam täpselt, millised tema raamatud olid kohustusliku kirjanduse hulgas, kuid Tõe ja õiguse I osa ning Kõrboja peremees olid seal kindlasti ja lugema pidi neid kogu jõudu kokku võttes. Küll meeldis mulle Tõe ja õiguse II osa, ehk Indreku Mauruse kooli lugu, mida vabatahtlikult loetud sai. Küllap oli koolilapsena koolipoiste asju lugeda kergem ja kindlasti ka arusaadavam.


Vähehaaval on mind Tammsaare juurde tagasi toonud teater. Erinevad Eesti teatrid on klassiku tekstide alusel loodud lavastusi järjest mänginud ja nii tilk tilga haaval olen julgenud taas Tammsaare poole piiluda  ning hakanud taipama, kuidas Ta kirjutas. Kuidas ja millest ja miks. 


Minu maad kõigutavaks hetkeks sai üks õhtupoolik enam kui 30 aastat pärast Kõrboja peremehe lugemist, kui mu loovkirjutamise õpetaja, Meelike Saarna, meile Kõrboja peremehe finaalist stiilinäite luges.


Võtan siinkohal vabaduse kogu lõiku tsiteerida:

Nõnda läks Kõrboja perenaine, kui ta läks Katku õuest ja kui Villu ema vaatas talle õueväravast järele: läks ja astus nagu vanainimene. Aga Kõrboja perenaine ajas vaevalt kolmekümne ligi ja tema pisut mehelikes liikmeis oli veel jõudu küll. Ilu ja armsust polnud tal kunagi tarbeks olnud, jõust oli ikka jatkunud, aga täna näis Katku Villu emale, et Kõrboja preili on ka ilus ja armas. Mis võis Villu ema sinna parata, et ta alles täna märkas, kui ilus ja armas võib olla Kõrboja preili nuttes Villu pärast ja minnes metsa poole, nagu oleks ta juba kolmekümneselt vanainimene. Kõrboja preili oli minnes nii ilus ja armas, et Villu ema aina nuttis ja nuttis teda vaadates, nuttis veel siis, kui enam kedagi polnud näha ja kui preili oli ehk juba suure männi alt läbi jõudnud suuremale teele, mis viib läbi küla maanteele.
Aga Kõrboja perenaine ise läks nõnda, nagu poleks ta kellegi meelest ilus ja armas, nagu poleks ta seda kogu eluaeg kunagi olnud ja nagu peaks ta suremagi, ilma et ta oleks kellegi meelest ilus ja armas – nõnda läks Kõrboja perenaine, kui ta läks Katku õuest. Ta läks nõnda, nagu poleks ka tema enda meelest miski enam ilus ja armas ja nagu peaks ta tõepoolest suremagi, ilma et miski oleks veel tema meelest ilus ja armas. Läks Katku õueväravast, läks Katku põldude vahelt, läks põlluväravast metsagi; läks mööda metsa, läks üle katku, kus kahel pool ummistunud kraavid pajupõõsastega kaldal; läks, kuni jõudis välja kõrgele nõmme; läks selle teeni, mis viib Mädasoole, Metstoale ja Põrgupõhja, kust pääseb edasi ainult jalgsi, kuni algab uus metsatee, algavad uued põllud, tuleb maantee, läheb üle raudtee ja ikka edasi, kas või ilmaotsa.
Kõrboja perenaine ei lähe sinna, vaid mõtleb teisele poole pöörduda, aga enne kui ta seda saab teha, näeb ta kedagi istumas männijuurikal pehmel samblal, keset punaselt valuvaid pohli. Inimene istub ja hoiab last süles, ta istub ja hoiab teda nõnda, et Kõrboja perenaine punaseid marju vaadates ei tea miks arvab, et küllap sealgi männi all marjad kasvavad, kus istub inimene oma lapsega.
Perenaine jääb seisatama ja nüüd näeb ta, et inimene istub ja nutab, inimene nutab, aga laps magab rahulikult tema süles keset punaseid marju, magab ja lutsib oma sõrmi. Ja perenaine mõtleb, et miks küll inimene nutab, kui laps magab nii rahulikult keset marju, mis punavad ja millel pole otsa ega äärt ei siin kõrges nõmmes ega lohkudel, katku servadelgi.*

Istusin kui puuga pähe saanu ja ahastasin: Selline tekst ongi olemas? Meie ilusas emakeeles on selline tekst kirjutatud! Kus olen ma olnud, mis elu elanud teadmata, et nii rikas tekst elab kusagil mu kõrval? Siruta vaid käsi, tee end vaid kuuljaks!

Olin lugemishuviline laps. Miks mulle koolis ei öeldud, et see tekst on ilus, kandev, ainukordne? Miks lasti mul lapsest peale arvata, et Kõrboja peremees on lugu sellest, kuidas naised joodikutöllami pärast sahmivad ning tüüp ei viitsi ja laseb end ajaviiteks maha?


Mul oli keskkoolis üsna hea kirjanduse õpetaja, kui kuna tegemist oli kutsekeskkooliga, kus ka erialaained pidid õppekavva mahtuma, siis oli traditsiooniliste õppeainete maht piiratud. Muidugi pidid kohustuslikku kirjandusse mahtuma ka Šolohhov ja Gorki... Küllap polnud Kõrboja peremees ainuke, mille analüüs kolmveerandi tasemele jäi.


Nii oli sellesuvine Ugala lavastus, Kõrboja perenaine, minu kindel soov ja tahtmine, mis täide läks ja istusingi ilusal suveõhtul Vargamäel teatripingil. Päike paistis, kägu kukkus, lõoke keris end heinamaa kohal üha kõrgemale ja kõrgemale.


Etendus algab noorte töövaimude lustimisega. On suvi ja noored on noored. Ka tõrelev Mari ei suuda nende hoogu jahutada.


Ükskõik, kui linnastunuks või euroopastunuks me endid ka peame, elab meie rinnus pinnale lähemal või sügavamal peidus juur, mis ei kao ära. „Aihh!“, mille mitmesajapealine publik kui ühest südamest kuuldavale toob, kui lõbutsevad noored piimanõu ümber lükkavad ning valge piim rohelisele õuemurule paiskub, paneb kased kohisema. See on selline hetk, kus kõigile tuleb meelde, et see on koht, kust me veel väga lähedasest minevikust tuleme. See on hetk, kus meile tuleb meelde, et toit tuleb raske tööga ja sellega ei mängita.


Noorte teenija- ja sulasrahva etteasted muudavad lavastuse veidi kergemaks ja õhulisemaks ning toovad muidu rõõmutusse teemasse elevust. Sooja liigenduse loovad ka mängivad lapsed: noored Anna ja Villu.


Huviga ootasin Kadri Lepa Annat. Filmi Anna on selgelt silme ees: kõrget kasvu, ilus ja üksik. Raamatu Annat jälle kauniks ei peetud. Tilluke Kadri Lepp aga mängib Anna targaks, armastavaks ja kirglikuks. 


Raamatust ja filmist on meelde jäänud ka stseen, kus Anna kutsub Villut Kõrbojale peremeheks ning räägib Villu vigastatud käega, kui Villu endaga: „Sina tömpnina, sina igavene tömpnina, /.../ miks ei taha sa Kõrbojale peremeheks tulla?“*



Mõtlesin, et kuidas küll selline suure plaani stseen on vabaõhulaval mängitud. Minu jaoks pisut piinlikuvõitu intiimne stseen on aga ära jäetud. Selle asemel tõukab Villu Anna endast eemale, jõuga tõukab, füüsiliselt ja veel ja uuesti... Ja Anna tõuseb ja iga lihas, iga heli väljendab vaid naise ahastust...palun ära mine minu juurest ära, ära mine minu juurest ära, ära mine!

Kuusiku Eevi, kes on Tammsaarel omal tagasihoidlikul moel lootusrikas, on Adeele Sepa mängituna aga intelligentne, nõtke kaelaga ja sirge seljaga. Naiselikku rammu on temas enamgi, kui Annas. Pearätt õlgadele vajunud, annab ta Villule ja Annale uhkelt sõnumi: kui mind ei taheta, siis olgu nii ja ma astun eemale, mul on mu laps ja mu ema.


Mõtlesin etenduse ajal, et mida küll Tammsaare naiste peades kujutas liikuvat, kui ta need viinaarmastaja külamehe pärast võitlema pani. Küllap oli asi ka ajastus. Tänapäeval, tahad, võtad kaasa Soomest, tahad, võtad kaasa Saarest. Veel 100 aastat tagasi oli siinne inimene aga nii asukohaga seotud, et võeti, kes külapeal saadaval oli. Lõppude lõpuks oli Villu siiski perepoeg, kes ühel päeval peremeheks pidi saama. Eeldused olid ju head. Kuid viin, keevaline raske loomus...kuid ennegi ja hiljemgi on poistel kuldne kuu seljas elanud.


Ott Aardami Villu ongi rõõmuta talupoiss, kes lontutab talle määratud saatust mööda dünamiidipaukude, naiste nutu ja isa tõrksuse saatel. Aardam mängib Villu lootusetuse nii viimse millimeetrini välja, et kui lõppu ette ei teaks, aimaks ikkagi, et see mees läheb elust ära.


Suurepärase töö teevad Andres Tabun Katku ja Egon Nuter Kõrboja isana. Mõlema näitleja omalaadne häda on ühetüübilised rollid, mida lavastajad neile pakuvad. Tabun mängib aga veidrikke ja Nuterit oleme harjunud koomilistes osades nägema. Mõlemad on väga tugevad näitlejad ja nende Kõrboja perenaise tegelastes on  vaatamata teema tõsidusele kergust ja tugevust ühteaegu. Andres Tabunil on noore inimese hääl ja nii on tema Katku Jüri elujõuline ning tugev. Tugevam tema kõveriti kasvanud pojast. Tabunis on see miski, mis laseks tal näiteks Vargamäe Andrest mängida. Egon Nuteri Kõrboja Rein aga meenutab mulle kunagist naabrimeest – rahu talle – kelle tõsistes tegemistes oli alati sooja huumorit. Kui tahta nende kahe puhul taluperemehe stereotüüpi otsida, siis vastab ettekujutusele pigem Tabun, kuid ega me aastal 2016 päris ette ei kujutagi, milline üks end üles töötanud talumees 100 aastat tagasi oli.


Katku Anu, Kiiri Tamme kehastuses on omamoodi Vargamäe Krõõt: tööst väsinud, kurblikuvõitu, kuid omal tasasel moel talu kael. Nii mõjub tema mehe karmidele sõnadele - mis on vist natuke publikule silmapilgutuseks stsenaariumisse kirjutatud -  järeleandmine pisut ootamatuna või ka natuke ebausutavana.


Kuna Kõrboja perenaine, nagu näidendi pealkirigi ütleb, on välja käidud, kui Tammsaare teose naiste lugu, siis minu arvates võiks see olla Kõrboja Madli lugu. Luule Komissarovi Madli on sirge rühiga poolperenaine, kes ilmub lavale siis, kui on vaja töökorraldusi jagada või midagi toimetada. Tema traagika on siin tagaplaanil, aga on mu meelest kuidagi suurem kõigest. Noore naisena on ta kord jätnud kogu oma elu, et aidata lesestunud vennal sünnitalu pidada ja tema väikest tütart kasvatada. Tema vend, selle asemel, et kombekalt uuesti abielluda, laseb aga õel oma elu ohverdada. Üks ei saa jätta ja teine ei mõista anda.


Tammsaarel on finaal mõeldud positiivsena, kus talu otsustab ise endale väikese Villu peremeheks kasvatada. Sauna Eevi saab endale kodu ja Kõrboja Anna tallu armastatud mehe lapse, keda sinna soovinuks. 


Kõik Kõrbojale saanud-jäänud naised aga võtavad nii endale Madli saatuse – nad ei saa jätta. See on Kõrboja naiste lugu.


Üheks lavastuse tegelaseks on veel pill Kulno Malva käest. Lõõtsa kasutamine teeb loo mõnes mõttes filmilikuks. Mul tuli teatripingil istudes mitu korda pähe, et kas traagiliste või kirglike stseenide otsa on ikka minoorset lõõtsaheli vaja – vaatajad saavad niigi meeleolust aru. Etenduse edenedes taipasin aga, et lõõtsa „pinn“ on nagu hetkeks lavakardina laskumine või stoppkaader. Selline hetke hoidmine ja järelemõtlemise koht. 


Mõelda sai etenduse kulgedes üksjagu.


Kuigi etendus käib, on ümberringi vaikus. Lind laulab, Villu lõhkab kive, NATOpoisid lendavad Leetu õhtust sööma, keegi köhatab, keegi krabistab kavalehega. Kõik see on osa vaikusest. See on osa sellest suurest rohelisest rahust, kus ei juhtu mitte kunagi mitte midagi, kus mitte kunagi ei plahvata midagi seepärast, et keegi hävitada, kus on rahu. Igavene. Vanajumala seljatagune on nüüd just kuju saanud.


Selles rahus saab elada ja armastada, kasvatada lapsi ja surra. Pidada talu nii peremehega, kui perenaisega.


Tammsaare tekstis on ilu.



*A.H.Tammsaare; Kõrboja peremees; kirjastus Avita/2012


Foto on pärit Ugala kodulehelt


Dramaturg Urmas Lennuk

Lavastaja Vallo Kirs
Osades:
Villu   Ott Aardam
Anna   Kadri Lepp
Eevi   Adeele Sepp
Kõrboja Rein    Egon Nuter
Kõrboja Madli   Luule Komissarov
Katku Jüri   Andres Tabun
Katku Anu   Kiiri Tamm
Mikk   Janek Vadi
Kristian Põldma, Rait Õunapuu, Marika Palm, Kulno Malva, Tarvo Vridolin, Heigo Teder, Kaarel Kauts jt.

Esietendus 1. juulil 2016

Vaadatud 2. juulil 2016

5. august 2016

No comments:

Post a Comment