Hindan näidendite puhul väga seda, kui mind viiakse ajalukku tagasi vaatama, otsima ja leidma infot tegelaste, kohtade ning sündmuste kohta. Arlet Palmiste kirjutatud ja Piibe teatris lavastatud “Stahli grammatika” on just üks neid maiuspalu, mille järelmaitset saab pärast etendust veel päevi tunda, tuhnida artiklites ja muus.
Heinrich Stahl sündis umbes 1600. aastal Tallinnas ja jõudis oma mitte väga pika elu jooksul korraliku ametikärjääri teha. Õppis Tallinnas, Rostockis, Wittenbergis, Greifswaldis filosoofiat ja teoloogiat. 1623. aastal tuli Stahl tööle Järva-Madise ja Peetri kogudusse ja juba 1627 määrati Järvamaa praostiks ning mõne aasta pärast Virumaa praostiks. Toompea koguduse ülemõpetajaks pühitseti Heinrich Stahl aastal 1638 ja nii sai temast ühtlasi ka konsistooriumi rektor ning Harjumaa praost. Aastast 1641 tegutses Stahl Narvas olles Ingerimaa superintendent. Heinrich Stahl suri Narvas 1657 ja maeti Narva rootsi kirikusse.*
Kas ajendas Stahli maakeelt uurima uudishimu, vajadus, huvi keele kui keele vastu, Tallinnast kaasa tulnud väike eesti keele aim või midagi muud, kes teab, kuid ta oli teadaolevalt esimene, kes andis välja teose, mida me kaasajal sõnastikuks nimetame. Stahli sõnastike kvaliteedi üle on palju vaieldud ja arvatud, kuid jõutud ka tõdemuseni, et ta tegutses omas ajas selleaegse teaduse ja arusaamade järgi.**
Lühidalt kirjeldades on Stahli 1637. aastal ilmunud Vocabula ("Anführung zu der Esthnischen Sprach, auff Wolgemeinten Rath, und Bittliches Ersuchen, publiciret von M. HENRICO Stahlen. Revall, Druckts Chr. Reusner der älter, inVerlegung des Authoris") saksa-eesti sõnastik ja mõeldud eelkõige luteri pastoritele. Teose neljandik käsitleb eesti keele grammatikat ja ülejäänu on sõnaraamat. ***
Kuidas keele kogumine täpselt käis, kas kutsuti maarahvas küsitlemiseks mõisa või kiriklasse, kas võttis pastor ise külatee jalgade alla, ei tea, kuid tehtud töö on märkimisväärne.
Adam Schaffer (mõnes kirjapildis ka Schrapfer, Schraffer) sündis umbes 1570. aastal Liivimaal ja suri 1630 ning on erinevail andmeil maetud kas Tallinnas või Järva-Madisel. Aastal 1629 andis Rootsi kuningas talle kasutada Albu mõisa Järvamaal. Peagi Adam Schaffer suri ja mõis jäi tema järeltulijate omandusse umbes 70 aastaks.
Arlet Palmiste sündis...hea küll-hea küll...
Olen Arlet Palmiste dramatiseeringuid ja lavastusi jälginud alates lavastusest “Mees raamatust” (2017), mis rääkis Raimond Kaugveri elust. 2024 juulis nähtud “Stahli grammatika” oli järjekorras üheksas. Mõned lavastused on asukoha ja ajastuse tõttu vahele jäänud. Hoolimata sellest, kas materjal on ka Palmiste lavastatud või mitte, on töödes kindlad talle omased äratuntavad jooned, need on: lugupidamine kodukoha vastu, isamaalisus ja ka lustlikkus. Palmiste jutustab meile lugusid ja tema lugudes on ikka keegi, kes samuti lugusid jutustab. Need lood võivad sageli olla minoorsed, kuid antud edasi vähema või suurema humoorikusega, mis ütleb, et meil on lootust. Palmistel on julgus teha nö külateatrit, mis tavamõistes külateater ei ole. Teha koos harrastajatega, kes mängivad teha tahtmise rõõmust. Aja jooksul on tema lavastustesse kogunenud ka profinäitlejate ring, mis tasakesi täieneb. Tema lavastusi mängitakse erinevates Eesti mängukohtades, enamjaolt suveteatri vormis ja publik on need lavastused ning kohad üles leidnud. Sel aastal siis “Stahli grammatika” Albu vallas, Kukenoosi küünis.
Noore Heinrich Stahli (Reimo Sagor) õppestipendium on lõppenud ja ta on määratud Järva-Madise koguduse pastoriks. Esimene kokkupuude kohalikuga sünnib teekonnal uude kodukohta, nimelt on talle vastu saadetud külamees Ülo (Tarvo Sõmer), kellega tasakesi jutule saadakse. Külamees osutub üsna jutukaks, Ülo on sõjas käinud ja oskab seetõttu pisut saksa keelt, Stahlil on Tallinnas elamise kogemusest pisike eesti keele pagas taskus. Nii veerevad mehed tasakesi Albu poole ja üritavad teineteisest aru saada. Mõisnik Schaffer on konsistooriumilt uut pastorit palunud, kuna sõjad ja taudid on nii suure hulga maarahvast kui kirikumehed hauda pühkinud ja 50 aastat pole Järva-Madisel pastorit olnud ning üles on kasvanud inimesed, kes pole jumalasõna suurt kuulnudki. Küllap me juba teame, mida 50 aastat katkestust tähendab... Nii saabub Stahl keskkonda, kus maarahvas kiriku poolt vaadates kombetut elu elab, hiies loitsimas käib - ka Issanda nime võetakse hiiekivil suhu, korratut sugulist läbikäimist ja rohket vägijooki endale lubab ning nõia juurest tervendamist otsib. Külanõid, noor Ea (Liis Haab) suhtub haavatud pastorisse kui võõrasse, kuid annab talle siiski vajaliku abi ja ega kahe noore inimese vahel tundedki tulemata jää. Õbluke ravitseja on oma silmavaate ja tarkusega kõrgestiõpetatud pastorile korralik vastane. Luterlikult õpetatud Stahl on progressiivne mees ja talle on selge, et maarahvale saab jumalasõna õpetada vaid nende endi keeles, lõpuks jääb ka mõisnik uskuma, et nii on õige. Stahl püüab koguduse uuesti kokku koguda ja koos Ülo abiga ning Schafferi meelehärmiga tal see ka õnnestub. Toimetamiste vahel kogub Stahl eesti keelt, seda saksa keelega võrreldes ja eesti keele grammatiliste vormide üle üllatudes ning püüdes vastõpitud keelt ka kasutada. Viimasest sünnib hulk naljakaid juhtumeid, näiteks stseen jumalateenistuse ajal, kus õpetaja kantslist Ülo õpetatud sõnadega õnnistust jagab.
Pastori ja mõisahärra tegemiste ajal on aga külarahval omad mured, loomade talitamine, sünnitakse ja surrakse, surrakse kahjuks sagedamini. Teatris on kaks elu osa, mida on sageli lavastustes piinlik vaadata, need on seks ja suremine. Suremises ei ole midagi ilusat, kuid siin on lavastaja Maie (Kadi-Liis Pitk) lahkumise hellaks ja imeilusaks muutnud, ainukordne stseen meie teatris.
Lavastuses teevad kaasa regilauluansamblid “Ambla naised” ja “Arhailised mehed”, kes pilte omavahel seovad ja ka sõnalises osas kaasa löövad. Lavastaja on sõnalise ja muusikalise osa ühte voolamisse suutnud panna, pause ei teki, professionaalsuse märk.
Peeter Volkonski on kunagi öelnud, et rumeenia keel on lihtne, koosneb üldjuhul eranditest. Olles venekeelsetele kolleegidele vahel püüdnud selgitada, miks eesti keeles räägitakse nii või teisiti, olen jõudnud järeldusele, et eesti keel on lihtne, koosneb üldjuhul eranditest. Näiteks: lugema; ma loen, sa loed, ta loeb, me loeme. Miks me ei luge? Kes teab. Ülo äkki teadis...
“Stahli grammatika”
Autor ja lavastaja Arlet Palmiste
Kunstnik Riina Vanhanen
Muusikaline kujundaja Urmo Kütismaa
Etenduse juht Triinu Palmiste
Näitlejad Reimo Sagor (Vanemuine), Liis Haab, Tarvo Sõmer (Rakvere Teater), Riho Rosberg, Kadi-Liis Pitk, Aire Pitk, Arlet Palmiste
Järvamaa regilauluansamblid “Ambla naised” ja “Arhailised mehed”
Esietendus 16. juulil 2024, Kukenoosi küünis, Järvamaal Albus
*Habicht, Külli; Penjam, Pille; Prillop, Külli (2015). Heinrich Stahli tekstide sõnastik. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus.
**Szilárd, Tibor Tóth (2019). Meie kirjakeele looja Heinrich Stahli rehabiliteerimine. Tallinn: Emakeele selts. Oma Keel 1/2021
***Kikas, Kristel (2002). Mida sisaldab Heinrich Stahli Vocabula? (Tartu Ülikooli eesti
keele õppetooli toimetised 21). Tartu: Tartu Ülikool.
