Eos ehk spoor on organismide eriline paljunemisrakk, mis on spetsialiseerunud mingi organismirühma levimiseks ja ebasoodsate keskkonnatingimuste üleelamiseks mingi ajaperioodi jooksul. Kunst. Paberil, lõuendil, telefonis, laval. Alati jutustav, alati paljastav, tänitav, armastav. Alati südamega. Alati elus. Vahel arvan arvamisi.
Thursday, 31 December 2020
KULTUURIAASTA 2020
Wednesday, 23 December 2020
Teofrastus/ Animafilm
Peaaegu 15 minutit kestvat filmi tehti kolm aastat ja filmiti 7 sekundit päevas. Osaliselt finantseeriti ka Hooandja kaudu. Plastiliinimultikatest tunneme siinpool ehk kõige enam Lammas Shauni lugusid. Plastiliin on ses mõttes põnev materjal, et annab enda omaduste pärast võimalusi lõputult kolmemõõtmelisi kujundeid ja liikumisi luua. “Teaofrastuse” Teofrastus on ses mõttes meistriteos. Vaadake, plastiliinist silmad võivad olla kõnekamad kui reaalsuses elavad inimsilmad. See, kuidas kassi karv tuules liigub, tekitab tahtmine kiisut ekraanil paitada ja lohutada ning kaisutada. Mustamäe 60. aastatel ehitatud krobelised hallid paneelmajad on säravad ja ilmekate värviliste rõdudega. Päikeseline maamaja koos muutuvate aastaaegadega õuega on üks mõnus paik. Ja kes meile lugu jutustab? Muidugi me oma Aleksei Turovski. Kuigi natuke tahaks silmavee vallale lasta, siis film on õnneliku lõpuga. Mari Jürjensi muusika saatel Peedu raudteejaamast Mustamäele kulgev teekond on täis soojust, armastust ja rahu.
Stsenaarium ja režii Sergei Kibuselt
Kunstnik-lavastaja Pärtel Tall
Muusika Mari Jürjens
Operaator Ragnar Neljandi
Animaatorid olid Olga Stalev,
Triin Sarapik-Kivi, Ida Lepparu, Egert Kesa
Tallinna esilinastus oli 18. detsembril
2019
Vaatasin ERR portaalist Jupiter
23. detsembril 2020
Fotod pixabay.com ja pexels.com Alex Andrews
Wednesday, 25 November 2020
Kui vaikne muusika mängib/ Osnap/ Tallinna Linnateater
Armastus
on siis kõige hellem kui see käest kaduma kipub. Minu armas teater! Lavastuse “Osnap”
esietendus toimus vaatamata kõigele, mis õhus.
Seda
lavastust jutustab meile Voldemar Panso ise. Tema omapärase hääle sarm ja
iseloomulik naer on tuttav pea igale meie inimesele, nii teatrisõbrale, kui
teatrikaugele. Nii siis kannab see hääl meid läbi Panso elu, tema kalli teatri,
tema armsa muusika. Panso muusikaarmastus ei ole vast väga laialt teada. Rohkem
teame teda teatritegijana, teatri loojana. Isa pühapäevahommikne orelimäng ja
laul saatis teda läbi lühikeseks jäänud kirgliku elu.
Riina
Roose, Anu Lamp ja trupp on Pansost jutustamiseks leidnud võtme, kus
peategelane ise ilmub lavale episoodiliselt ja ilma kindla näitleja kandmata. Muusika
on see, mis juhatab meid teekonnal läbi teatrimehe elu. Puudutama on jäänud
sõja-aegne periood ja las nii ollagi. Las olla laval see, mis Pansole rõõmu
tegi. Heal kombel esietendub “Osnap” just siis kui tüütus ja ärevas ja teadmata
tulevikuga maailmas on inimestel vaja ilu. Ilu ja mõistmist ja rõõmu. Seda kõike
pakub Linnateatri trupp meile lavastuses rohkesti.
Linnateatri näitlejad oskavad laulda ja Riina Roose laule seada. Need asjaolud on ses teatris nagu lego klotsid – käivad omavahel krõpsti kokku. Kristiin Räägel, Sandra Uusberg, Hele Kõrve, Indrek Ojari, Simo Andre Kadastu, Andero Ermel, Argo Aadli, Mart Toome, Kaspar Velberg mängivad kokku, hoiavad kokku, laulavad ja tantsivad kokku. Kui Salme Kultuurikeskusesse tulles korraks tekib mõte, et kuidas väikeste lavadega harjunud näitlejad suurel laval hakkama saavad, siis etenduse kuludes läheb see mõte peast. Eesti näitlejaharidus on nii kõrgel tasemel, et näitlejad kohanevad teistes oludes kergesti. Vaatajale ikka tundub, et kergesti. Sirli Kriis-Kalme seatud tantsud hoiavad tähelepanu ja atmosfääri. “Sutenööriballaad” “Kolmekrossiooperist” muutub kirglikuks punamustaks tangoks ja Kristiin Räägeli tantsitud kuldne tśarlston paneb küsima: “Kes on see särtsuga noor naine?” Valguse ja pimeduse temperatio saab muusikast helihargi kõlli ja lahvatab Uku ning Lemmingise laulu ajal kostüümid sinivalgeks või siis paotab õige pisut pimeduses ust ja lükkab sama ukse vargsi kinni viies endaga “Aina kordan” sõnad ning muusika. Riietajatel on selle lavastusega tegemist palju. Hulk ühesuguseid tolmumantleid, lumivalged hamed, kiired kostüümivahetused.
Enne
ja pärast etendust ning vaheaegadel saab Salme Kultuurikeskuse aatriumis vaadata
fotonäitust Panso reisidest ja näha suveniire, mis ta on oma reisidelt kaasa
toonud: noad, kujud, kujukesed jms. Veider on see elu. Teed ja toimetad põled
ning põletad oma kires. Lood näitlejaid ja teatri, lavastad ja mängid ja naerad
ja kui kord oled ees ära läinud, jääb sinust ainelisse maailma vitriinitäis
pudi-padi…
30.
novembril 2020 on Voldemar Panso 100. sünniaastapäev.
Meie
armas teater.
Lavastaja
ja muusikajuht Riina Roose
Lavastaja
abi Anu Lamp
Kunstnik
Kristjan Suits
Kostüümikunstnik
Anu Konze
Tantsud
Sirli Kriis-Kalm
Arranźeering
Jaak Jürisson
Heli
Haar Tammik
Valgus
Sten Ojaperv ja Teet Orupõld
Laulavad,
tanstivad, mängivad Sandra Uusber, Hele Kõrve, Kristiin Räägel, Argo Aadli,
Andero Ermel, Indrek Ojari, Kaspar Velberg, Mart Toome, Simo Andrea Kadastu
Käisin
esietendusel 25. novembril 2020
Thursday, 12 November 2020
Ikka sina/ "Mis nüüd mina", Teoteater
"Kuigi samas – mis teised arvavad?"
"Peeglisse ma ei julge enam ammu vaadata."
"Hale värk, täielik läbikukkumine."
"Ega mina ei ole ju mingi kokk."
Tuleb tuttav ette? Kus me seda kuulnud oleme?
Nii astuvad lavastuse tegelased kordamööda lava lavakuubikule (kunstnik
Anne-Mai Heimola) ja elavad oma tasast elu sordiini all, kuid siiski helesinises
lootuses, et äkki kord märgatakse, äkki kord armastatakse, äkki kord paraneb
miski, mille nad oma komplekside kuuri kõvasti luku taha on pannud. Äkki siis
mõnel teisel korral veel…
Autor (Margus Illi-Illik) pingutab suuril silmil nii väga, et Lavastaja (Priit Matiisen) tema teksti märkaks, ja lavastaks. Tema soovi vägi äratab tegelased oma häbelikkusest ja pendel lööb teise seina pihta. Kas Reti (Helen Kaigu) on noor naine, kes oma lubamatut (?) armastust häbeneb või on enda ehmatuseks elul ohjeist haaranud ja nõõtab kogu seltskonda? Kas Veiko (Mihkel Ase) on IT-nohkarist roosapõsine memmepoeg või täiskasvanud otsusekindel mees? Kas Ülle (Karolin Tikerpuu) on lapse suureks kasvamise märkamata jätnud hea ema või on tal ka midagi ainult iseenda hingele soovida? Kas Laura (Kristi Purge) on silmi kindlalt kinganinadel hoidev ning tubli ja töökas naine või on tal julgus karjääri teha ning õhatud salaarmastatul käestki kinni võtta?
Lavastaja, “Mis nüüd mina” lavastaja, Siim Maaten on tegelaste vahele
tugevad ühendused loonud ja need peavad etenduse lõpuni vastu. Nii ei ole laval
peategelasi, vaid kõik on ühes käänulises DNA-ahelas kenasti seotud. Keegi ei
eksisteeri omaette, kõik on üksteisele vajalikud. Maaten suhtub tegelastesse
lugupidamisega ka siis, kui need end korralikult narriks teevad. Soe huumor, üle
võlli liikumine, selgelt joonistatud karakterid ja koomilised tegevused
naerutavad publikut ja lasevad sügisõhtul Teoteatri hämaruses ja intiimses
õhkkonnas iseennast ära tunda. Väikesel kuubikul ajame oma siinse elu asju nii
hästi-halvasti kui oskame ja ümberrngi vaadates on inimesed ju tegelikult head.
Oleks vaid julgust olla ise, küsida armastust ja hoolt ning anda seda vastu.
Isetult. Kas teeme seda ise või keegi kirjutab meie elu valmis? Autor või? Kuhu
jäi Autor?
Ah mis nüüd tema…
Autor: Kiti Põld
Lavastas Siim Maaten
Kunstnik Anne-Mai Heimola
Mõnuga mängivad: Kristi Purge, Karolin Tikerpuu, Helen Kaigu, Margus Illi-Illik, Mihkel Ase, Priit Matiisen
Esietendus oli septembris 2019
Teatri kodulehelt pärit fotosid kasutasin teatri loal.
Vaatasin 31. Oktoobril 2020
Wednesday, 11 November 2020
Kõik on neil räpane – isegi klaverimängija
„Olen
vanemapoolne mees,“ astub jutustaja (Marika Vaarik) ette. Puhas pintsak, pisut
kottis püksid, dokumendivalge särk, kaks vöö hõbepaela piiluvad säravail silmil
hõlmade vahelt. Neil on tööl korrektne, neil on tore, neil on igapäevane, neil
on lisaväärtus. Ilmub klaverimängija (Jakob Juhkam). „Kas ootame Godot`d?“, tekib
küsimus tema tolmust halli selga ning räpast oktoobrit nähes.
Kopeerijate kontori registri avab Wanamun (Jörgen Liik): higine, liimiplekiline, tilkuva ilaga, räpane. Järgmine on Dandy (Ingmar Jõela): ilus, heas vormis, energiline, pisut räpane. Viimasena laskub trepist kleidikeses, habras ja lõhkise põlvega Küpsis (Mari Abel): läbipaistev, nunnu, räpane. Kuues tegelane – kontor – on pruun, hall, räpane, määrib silmi. Kuhu jääb siis meile lubatud Kuldar? „Kui teistest kopeerijatest võiks kirjutada terve raamatu, siis Kuldari puhul midagi niisugust teha ei saa,“ on jutustaja äsja öelnud.
Lauri Lagle Kuldar nihkub külg ees saali. Nähtamatu puhas mees vaikib, miimilisi lihaseid nagu polekski. 2005. aasta EMTA lavakunstikooli diplomilavastuse „Loomade farm“ romantiline ringirullija Lumepall (Lagle) on pagendusest teatrimajja jõudnud. Ta on suureks kasvanud, kõnnib kahel jalal, insenerimõte on lahkunud. Mees on meelt heites tööd vajanud ja siin ta on, et tulla, teha, jääda. Mees on saabunud, et jätta vahele klatšimise kohvipausid, lõuapuude lõunad, ülinõmedad ühisüritused. Ta soovib, et tal lastaks sukelduda rahusse, puhtasse halli monotoonsusesse, kus vaid seljaaju lokaalseid reflekse vahendab. Kes saaks olla parem töötaja kui see, kes ei soovi midagi, ei nõua midagi – töötab, töötab, töötab, töötab, hoolimata nädalapäevast, hommikust ja ööst? Värvitus jopes käsi liigub rütmis vasakult paremale ja Kuldar vaatab saali kui tühjusesse. Korraks tekib mõte, et aga kui ümbritsev möll ta naerma ajab, mis siis? Ei aja – Kuldar on kahvatu veretu robot, kes kopeerib kopeerimiskontoris dokumente ning iseennast.
„Ma pigem ei loe“, lõikub õhku. Jutustaja pintsak on kusagilt tolmupleki külge saanud. „Ma pigem ei…“, tuleb allumatu roboti siniseilt huulilt taas. Jutustaja püksidki on määrdunud. Kuldar ei karda käske, ei karda survet, kuid sulgub veelgi enam endasse. Sirmile on joonistatud hea ja kurja tundmise puu, Kuldar katab end sellega. Tema on hea ja kurja ammu ära tundnud. Farmist minema kihutatud Lumepall on metsades ja soodes ekseldes ellu jäänud, jõudnud siia seitsme maa ja mere tagant, nüüd on aeg tööl puhata. Pigem ei vasta, pigem ei ütle, pigem ei, pigem ei, pigem ei. Töös pettunud Kuldar lahkub, nagu oli tulnudki. Külg ees, nähtamatu puhas mees. Tema töö on tehtud. Lauri Lagle on oma tegelase puhtalt ja vaevumärgatavate vahenditega lavaräpast välja kandnud.
Isegi
klaverimängija on neil seal räpane.
Päise foto: Karolina Gabowska pexels.com
"Pigem ei"
Von Krahl
Portreteeritu: Lauri Lagle/Kuldar
Lavastaja: Juhan Ulfsak
Rolliportree valmis Drakadeemia Teatrikriitika kirjutamise kursusel oktoobris 2020.
Wednesday, 21 October 2020
Jälle kuradi vihased?
Paddy Chayefsky stsenaariumi alusel valminud mängufilm “Network” jõudis USA kinodesse 1976. aastal ja sellel põhineb Lee Halli samanimeline näidend, mis esietendus 2017. aastal Londonis. Hendrik Toompere jr lavastas näidendi, mille eestikeelseks pealkirjaks on saanud „Võrk“, Eesti Draamateatris 2019. Miks? On aeg. Kellele? Meile.
Aastal 1976 oli USA ärevil: Watergate, naftahinna tõus, inflatsioon, äsja oli lõppenud Vietnami sõda, pärast Helsingi lepet tehti atentaadikatse Gerald Fordile, 1974 lasi hommikutelevisiooni saatejuht Christine Chubbuck end otse-eetris maha. Chayefsky on nimetanud televisiooni hävitamatuks ja kohutavaks hiiglaseks, mis on valitsusest tugevam. Inimesed ei tahtnud enam õnnelike perede saateid – inimesed olid vihased ja soovisid ka vihaseid saateid. Praegune sotsiaal-majanduslik-poliitiline olukord on selline, kuhu „Võrk“ taas sobib. Televisiooni trooni raputab vaid internet. Uudiste- ja kultuurisaadete asemele asuvad influencer`ite kanalid, YouTube, trükimeediast loeme pealkirju, teler on spordiülekanneteks. „Televisioon ei ole tulevik, televisioon on minevik“, prohveteerib televõrgu nõukogu esimees Jensen (Rein Oja).
Toompere jr on varemgi vaatajat raputanud. „Kaks vaest rumeenlast“ Tallinna Linnateatris ja „Väljaheitmine ehk Ühe õuna kroonika“ lavastaja koduteatris on agressiivsed, lärmakad ja lootuseta. Sama rada käib ka „Võrk“ ning eesriide avanedes möll juba käib: režissöörid ja assistendid sagivad ja hõiguvad, administraator jagab korraldusi; grimeerija seisab puudritups käes, valmis käsu peale kohalt sööstma, videoseinal jooksevad lakkamatult ärevad-karjuvad uudised ja reklaamid. “Kas me saaks Howardi?” Pöördlava pöörleb aeglaselt vastupäeva.
Hääbuva telekanali uudisteankur Howard Beale on tipust jalamile langenud ning tema peatoimetajast sõber vallandab ta. Mees lubab end otse-eetris maha lasta ja sellele avaldusele järgneb reitingu tõus. Kas Howard on ületöötamisest hullunud või karjane, kes põleva põõsa ees juhiks saanud või ihkab tõepoolest surma? Hendrik Toompere Beale on lohakil, väsinud, irooniline. Jõudes pöördlaval küljega saali poole on näha tema punaste pükste kerkinud sääred, mille alt paistavad peaaegu täies uhkuses pruunid sokid. Mees surub lääpas kingades jalad vastu istme jalatuge ja klammerdub stuudiolaua külge, nagu oleks see viimane oks kuristikku libisemise teekonnal. Kummardub ettepoole ja paiskab sõnu. Juhatuse esimehele nekroloogi lugev Beale on sünge, aeglane. Must pintsak on mehele liiga suur ja mõtlik telepubliku manitsemine loob paralleeli jutlustajaga.
Ülejäänud näitlejate ansambel on ühtlasem. Rohkem lavaaega saavad Marian Heinat noore programmidirektori karjäärinaise Diana Christiensenina, Taavi Teplenkov dollarimärke silme ees nägeva tegevjuhi Frank Hackettina, Ivo Uukkivi rahumeelse ja tüdinud peatoimetaja Max Schumacherina. Neist kolmest mängib kõige tundlikumalt Heinat – ta on täpne ja vahe. Uukkivi on nagu alati – elanud mees tuimas kastmes. Teplenkovi roheline ülikond, rohke suitsetamine ja eksalteeritus avaldavad muljet, kuid helitehniliste probleemide tõttu läks osa tema teksti kaduma. Kindlasti on lavastuse üheks peategelaseks imetlusväärne kunstnike Jekaterina Abramova, Ann Einbergi, Kristjan Suitsu ja Meelis Lusmägi koostööna valminud tehniline lahendus, kus kogu laval toimuv tagaseinale projitseeritakse. Ajalise viitega videopilt jõuab meieni reaaltegevusest hetk hiljem ja nii tekib omapärane osatus või kordus – nii näeksime 2 tunni 30 minuti jooksul nagu kahte etendust.
„Me oleme kuradi vihased ja meile aitab,” näidatakse meile peeglit. Kas see pilt meile ka meeldib?
Lavastas Hendrik Toompere jr
Kunstnik Kristjan Suits
Kostüümikunstnik Jaanus Vahtra
Valguskunstnik Meelis Lusmägi
Videokunstnik Ann Einberg
Kaamerarežii autor Jekaternina Abramova
Helikujundaja Lauri Kaldoja
Tõlkis Kairi Kruus
Osades: Hendrik Toompere, Marian Heinat, Ivo Uukkivi, Taavi Teplenkov, Kersti Heinloo, Jüri Tiidus, Markus Luik, Marta Laan, Rein Oja, Raimo Pass, Karmo Nigula, Kristo Viiding, Ain Lutsepp.
Vaatasin 15. septembril 2020
Foto www.freeimages.com
Arvustus valmis Drakadeemia teatrikriitika kirjutamise kursuse jooksul.