Kogutud Mutukajutud

Sunday, 13 October 2019

...seal lendas kuul mul peast läbi.../ Varjud/ Piibe teater



Vana Endel astub tasasel sammul üle lava ja kõneleb. Ta astub ruupori suunas, kust kostab nõukogude sõjaväemarss. Ühest otsast teise on pikk teekond – terve elu pikkune. Ruupor röögib ja ärritab nii, et pisarad tulevad silma – pole korralikult kuulda, mida vana Endel räägib ja tunnen, et tahan ära minna, sest see on talumatu. See on talumatu võitlus elatud elu ja vägivalla vahel. Vägivald on peale jäänud.

Arlet Palmiste kirjutas näidendi „Varjud“ tõsielus sündinud loo põhjal. 1945. aasta juuni alguses peeti Udrikul, Johanirahva talus sünnipäeva. Sündmused, mis on aastate taha jäänud, annavad dramaturgile võimaluse tõlgendamiseks, kuna juhtumi kaasaegsed mäletavad seda erinevalt. See aga ei tee olnut olematuks. Peopäeva õhtuks oli pererahvas surnud ja enamus külalistest samuti. Aastaarv ise ütleb meile, mis võis juhtuda. Sel ajal üsna harilik lugu, kus metsavennad oma küla inimestel töödel abiks käisid ja omakorda pererahvalt vastutasuks toidumoona ning kehakatteid said. Mehed – need külarahva vennad, pojad ja isad ootasid suurema või vähema lootusega aega, mil oma kodudesse saavad naasta. Selles lootuses tehti ka halbu tegusid – näiteks reedeti vabatahtlikult. 

Lavastaja Tiit Alte on erinevatel stseenidele andnud erineva tonaalsuse ja valgustuskujundaja Robin Täpp valguse. Tüdrukute talustseenid on heledalt valgustatud ja õeksed ise on heas mõttes kerge meelega ning lootusrikkad. Ka tõrelev ema on naeratav ja andestav. 
Punkristseenid on juba pisut hämaramad, kuid sellegipoolest üldse mitte rusuvad ning noorte meeste ülekeev testosteroon ja pisut elanud mehe ettevaatlikkus saavad maa-aluses ühiselus enam-vähem hakkama. 
Stseenid NKDV-lastega on hämarad ja koledad. Siin on mängitud kontrastile. Taluelus on naiste ja meeste hääled kerged ja sammud lihtsad, NKDV käitumine on jõuliselt manipuleeriv ning füüsiliselt õudne. Hetkel, kui eesti keelt kõnelev tšekist vanaemal juustest haarab ja ta põrandale rebib, läbib saali nagu hirmunud tuulehoog, ühe mu teatrikaaslase suust kostab vaikselt: „Pekki“. Kuulipildujavalangud tulevad lindilt. Meie kuuleme neid kõlarist – need inimesed kuulsid seda reaalselt. Tekkis tunne, nagu tahaks midagi õlgadelt maha raputada.
Vana Endel ilmub kusagilt, kuhu sureliku jalg ei satu ja libiseb varjuna meie eest läbi. Erik Ruus loeb Hendrik Visnapuu tekste nii, et külmavärin jookseb selga mööda alla ja mööda pinki teatrikaaslase selga.

Ma ei mäleta, kas Piibe teater on varem kutselisi näitlejaid kasutanud – vist mitte. „Varjudes“ teevad kaasa Liis Haab, Jaanus Nuutre ja Erik Ruus. Laval on aru saada, et ühed on profid. Siin aga saan nende kiituseks öelda, et nad ei domineeri ja piibekad omakorda ei pelga neid. Näitlejad on näitlejad ja ansambel kõlab kokku.

Mind vaimustas nii väga vanaema kehastava Merike Kernu mäng. Nägin teda kevadel  lavastuses „Sangadega saunamees“ perenaise koomilises rollis ja naersin kõhu täis. „Varjude“ vanaperenaine on ilus, elanud, tark, tõsine. Mul tulid iga kord teda laval nähes pisarad silma. Tema kostüümis oli Rapla maakonna seelik, mis mulle mu oma vanaema meenutas ja vist seetõttu ka emotsiooni võimendas.


See ranits mis mul raske kanda
See teenib mind ja katab ka
Kui jõudsin keset sõjaplatsi
Seal kibuvitsa põesa all

Seal lendas kuul mul peast läbi
.......

Mitte keegi, mitte kunagi ei tohi mitte kellelegi nii teha.


Piibe teater täidab Eesti teatrite hulgas olulist kohta – mäletada on oluline.


Dramaturg – Arlet Palmiste
Lavastaja – Tiit Alte
Kunstnik – Riina Andresen
Helikujundus – Arlet Palmiste
Valgus – Robin Täpp
Visuaal – Maris Korrol
Etendust juhtis -  Triinu Palmiste

Osades:
Miina, vanaema – Merike Kernu
Iida, ema – Aire Pitk
Valve, peretütar – Liis Haab
Laine, peretütar – Arabella Strazdin
Merli, peretütar – Elsa Triin Raidla
Endel, metsavend – Jaanus Nuutre
Ardi, metsavend – Artur Part
Juku, metsavend – Veljo Kukk
Oskar, metsavend – Robin Täpp
Nikolai, tšekist – Aavo Soots
Sergei, tšekist – Tiit Kaljumäe
Vana Endel – Erik Ruus

Vaatasin 12. oktoobril 2019, Udriku mõisas











No comments:

Post a comment